Zulfija - Unetus. Luulet 1945-1974 (1976)

Eks tõlkeluule puhul on huvitav vaadata, et mida tõlkija(d) keelega õieti teevad. Käesoleval puhul on usbeki poetessi erinevaid hingekarjeid vahendanud Ly Seppel ja Ain Kaalep, ja mõni keelekasutus on ikka päris vaimukas.

VALU

Kas allaheit mu pärisosaks jääb?

Miks sihituna hinges eksleb valu?

Nii äkiline oli armu hääb.

Ma ootan, loodan, talumatust talun.

Mu aia hing, sa väärisvilja tõid,

veel harimine hoiab jõus mu õlgu.

Sa armu väel mu südant uueks lõid.

Ma terve elu olen sulle võlgu.

Oh, võta mult see piinarikas lumm

ja südamest viis talumatu valu!

Sa oled saatus ise, ehkki tumm

Ma igapäevast jõudu sinult palun.

(lk 7)

SINU SAATUS MU MEELE TEEB HAIGEKS

Triivib mõte mul kurbuste sängis,

süda sisimas kägardub oigeks,

aina lõkendab lahkumisängis.

Sinu saatus mu meele teeb haigeks.

Padi kõrvetab pead, kui ma uinun,

ja kui virgun, mu valu ei lakka.

Sulge hoideski tema ei tuimu,

minu värsside külge ta hakkab.

Taevas, mispärast süütus ja üllas
armus möllavad piinad nii kiivad?

Tahe lõtvub mu kannatusküllas

ja mu vaimul on murdunud tiivad.

Oma südant ma kannan kui rahnu,

hingelind, pole rõõmu su nokas.

Kuigi püüan, mu kurbus ei lahtu,

kurgus ahastus kriibib kui okas.

(lk 29)