Tekst on mõneti sugulane McCarthy
„Tee“ romaaniga – siin on ema ja tütar, kes mingisuguse kliimakatastroofi eest
on sattunud kuhugi kõnnumaale elama. Maailm on muutunud ja ikka veel muutumas.
Muidugi pole see tekst niivõrd painajalik nagu „Tee“ – preerias on võimalik
toitu kasvatada, karja pidada, vahel harva külastavad nende elukohta
rändkaupmehed, kes muuhulgas pakuvad müügiks peale eluks vajalik asjade ka
jäänukeid vanast ajast. Ja erinevalt McCarthyst on see tekst esitatud lapse
silme läbi.
Mis õieti juhtus, jääb lapsele
selgusetuks. Mingi taevatäht. Kus on isa, mis temaga juhtunud on – viimaks
leiab laps, et ehk on ta uppunud. Ja inimesed. Rändkaupmehed, keda ema hoiatab,
et ta abikaasa on kohe karjamaalt tagasi. See maailm on lapsele ühtaegu
hirmutav ja huvitav. Loodus ja selle saladused. Kuid ema pole kauaks.
Keskmiselt krüptiline, rahutust
ja õõva tekitav tekst. Üksikema ja lapse hirmud. Kuid samas kohanemine
kõnnumaal eluga, ema on talupidamises õige tarmukas. Kuniks, muidugi. Painajalik
värk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar