Mihkelsoni lembeluulet, lõikab
nagu kaheteraline mõõk.
Valitud on lühemaid poeese.
Loitsust piisab
kõne lõpeb
tähed karmendavad
ilm ripub lause
ääril
kukub kajatusse
(lk 11)
Unes on keegi
tee ääres on keegi
sammud on miski
mis murravad sisse
(lk 12)
Kui mitu korda olen sind tapnud ja
ellu äratanud
imelikust haledusest nagu avaneb
kääksuv värav
hilise kojutulija ees nõnda len
avanenud mina
ja läinud lukku kui valutad minu
sees
Kui mitu korda oled sina mind
tapnud ja ma olen
ellu ärganud kui tapmiseteadvus
sind muredaks
muserdas Näen tulevikus unustatud
õhtut
sinu puudumist kui väljatõmmatud
hammast
öö poole pöördumas on tee
(lk 17)
Maa on mu kodu
taevas mu aknad
tähed on eikeegi
tühjus vilgub
kummutab igatsuse
minu sisse
igatsusest ma kõnele
ja see on tuul
täitumist loodan
ja see on vaikus
vaid kuju ja keha on üks
vaata mind
siin on keegi
kelle sees on
maailm
vaata mind
siin on keegi
see oled sina
kes on minuks
saanud
(lk 19)
On piin sind tuppa mõelda
silmi näha seinal su käsi
liikumatust lõikab sujuvalt siis
laual peatub sind kuulda
kõnelemas
kui vaikus taevaraskelt lage
põrandale vajutab
veel hoiab sinu kujutlus
laed põrandad ja seinad
mu peale langemast
(lk 21)
Juurtes mälestuste kasvutung
ma muutun puuks või aluspõõsaks
kes teab mis metsa all
(lk 46)
Igal päeval oma rütm komistused
kujunenud ringis ebakindlal
sammul
neid sõõre koondan korjan
mälestusi
hommikud on ehmatavad
öödes väsin kordamast et valgus
jätkub
(lk 53)
Nuga on ta tulekuks valmis
kaheteraline mõõk mis lembuse
läbistab
lõikab aja põhja
teeb varjatud tausta
nähtavaks
õrnad on ootuse terasest okkad
(lk 83)
Kui tühjus vilgub, siis ei ole nalja ... ilmselgelt :)
VastaKustuta