Triinu Meres – Kuigi sa proovid olla hea (2019)

Meresi raamatus kirjeldatud ühiskondlikku korda ei oskagi õieti täpselt määratleda. Oleks justkui matriarhaalne (kõik see trall tütarde ümber), kuid võimu teostajad on selgelt mehed – eks samas jutukogu matriarh Anno omakorda mitmel puhul rõhutab, et paljuski otsustavad (suunavad?) asju klannide juhtnaiste nö tagatoa kohtumised (samal ajal kui mehed ametlikult asju ajavad). (Ma nüüd ei julgeks mitte kuidagi kasutada seda vanamoodsat ütlust, et „naine on mehe kael“.) Meeste eesmärk olekski justkui võimalikult soodsalt naituda, et sellega Kuuevalla võimurägastikus võimalikult ettepoole nihkuda.

Teose põhiteemad on kokku võetavad Meresi debüütromaani pealkirjaga: „lihtsad valikud“. Kas süda või mõistus. Tunded või kord. Au ja südametunnistus ning sellega seostuvad eetilised probleemid (mille parimaks näiteks on vast Joonetiks saamine). Nii on kolmes tekstist kahe puhul tegemist eelkõige naistest peategelaste eetiliste küsimuste valikutega – kas järgida süda või korda.

„Minu vend usaldas mind, sest tema uskus minu uhkusesse.
Aga mina ei uskunud enam kellegi uhkusse, ma uskusin punasesse kuuma tuksumisse, soolamaiku, mehehigi lõhna ja pimeduses lausutud sõnadesse.“ („Sulavesi ja vereside“, lk 24)

Meresi naised on õpetatud korra järgijateks (mõlemal puhul ongi tegu oma klanni nö pärijatega), kuid mõlema ihad satuvad vastuollu klanni vajaduste ja normidega: kas siis väga vale abikaasa või sobimatu armuke. Tegemist pole pieteetide ühiskonnaga, aga kasvõi kõrvalsuhetega võiks klannivajadustega arvestada. Nagu avalõigus öeldud, kuidas õieti seda Kuuevalla ühiskondlikku korda kirjeldada – enamasti on see meeste lükata-tõmmata, aga samas võim ise teostubki läbi naiste. Tuleb muidugi meeles pidada, et kõik need kirjeldatud võimusuhted avalduvad selle raamatu maailmas läbi Kuuevalla eliidi, kogumiku ainus lihtrahvast pärit olulisem kõrvaltegelane on see uus-Joonet.

Autor heidab omamoodi kinda tavafantasyle, pakkudes nimiloos konfliktile lahenduse nii testosterooni kui ka testosterooni ja östrogeeni võtmes. Kui T-lahendus on igati harjumuspärane, siis TÖ-lahendus jääb minu jaoks utoopiliseks, muinasjutuliseks. Aga milles see T ja TÖ seisneb, ei saa siin kahjuks lahti kirjutada, see oleks finaali liigne avamine. Veidike segaseks jäi minu jaoks esimese ja kolmanda teksti seostamine – miks õieti Anno peret ähvardati? Kuninga liitmisintriigide tõttu? Või see Anno kunagine südamerõõm oligi siis …

Huvitaval kombel ei jäänud jutukogust meelde religiooniteemasid. Võin muidugi vabalt eksida, aga ei meenu ühegi preestriseisusest tegelase mainimine, või kõigevägevama tõsimeelne kummardamine. Ehk ka oli midagi, aga et see oluline polnud, jäi lugemistuhinas märkamatuks. Igal juhul, harjumatu lähenemine – samas, miks on minus see veendumus, et miski tuntavam religiooniteema oleks just harjumuspärasem? Ikkagi fantasy, või mis.

Meres on kiirelt avaldanud kolm proosaraamatut, mis üsna edukalt täidavad SFF põhiskaala – „Lihtsad valikud“ (SF), „Kuningate tagasitulek“ (SFF) ja nüüdne jutukogu (F). (Ja tänu jumalale, ükski raamat pole üleskasvamisromaan!) Minu jaoks vast teravamat arutlusmaterjali pakub enim vast käesolev raamat – vähemalt mina tunnen küll selle puhul mitmesugust kimbatust ja intriigi. Meres tundubki olevat eelkõige tegelaskeskne autor („mis paneb inimesed niimoodi käituma?“), samuti on oluline (eripärane) ühiskondlik kord („kuidas on võimalik tegelastel vastavates oludes opereerida; mida selline mudel ütleb meie kaasaja kohta?“). Mitte et tegevustik nõrgimaks küljeks on, lihtsalt need kaks aspekti tunduvad minu jaoks alati huvitavamad (ja kuhu on kadunud religioon, eksole?). Sest noh, lihtsad valikud ja „lihtsad“ valikud.

 „Anno naeris.
Ta ei olnud naerdes ilus, aga ta ei hoolinud, ei mõelnudki sellele enam. Alasti, Leitariga ihu ihu vastas oma voodi hallikasvalgetel linadel oli ta piisavalt ilus. Ta oli kuninga tütar. Tema puhul ei olnud ilu kõige tähtsam.
Ta oli Lõunavalla Anno, lastekandja, mõistus ja mõistuslikkus uurivates silmades, visadus vastu pidada, oskus oma tahet painutada, kõik sügaval luudes ja linas.
Ja peale selle kõige oli ta ka elus naine.“ („kuigi sa proovid olla hea“, lk 113)

kirjanduslik päevaraamat

ulmekirjanduse baas

sirp
reaktor