Jorge Luis Borges – Kujuteldavate olendite raamat (2019)

Paistab, et vanemaks saades need Borgese intellektuaalsed mängud suurt ei tõmba (ka hiljuti ilmunud tõlkekogu ei pannud just vaimustusest kiljuma), ses suhtes on tõlkest huvitavam eestindaja järelsõna, kus ta kirjeldab – oma arusaamast lähtuvalt – Borgese loome masinavärki ja paradokse, mis selle tõlkimisega kaasneb (eks ole, Jucivur). Aga muidu … kõik see bestiaarium üldtuntud ja autori kujuteldavatest olenditest … no ei soovitaks järjest lugeda, veidike igav hakkab.

Millega siis tegu on? Esmapilgul justkui vabas vormis teatmeteos, kuid pigem siiski puhas ilukirjandus, kuivõrd tõlkija järelsõnast kumab otsusekindlalt läbi, et autor suhtus ainese käsitlemisse küllaltki vabalt, mis vähegi kaasaegsema teatmeteose koostamise puhul mõjuks nö õudust äratavalt. Küll on siin loomerõõmu ja lugeja tirriteerimist, kutse lahti tõmmata kivistunud olekust. Kas see lõppkokkuvõttes … lööv on, eks see oleneb sõprusest Borgese mõttemaailma ja värskuse otsingutest.

„Tundub, et fiktsioon kaljust härja peal ja härjast Bahamuti peal ja Bahamutist veel mingi muu asja peal illustreerib kosmoloogilist tõestust, et on olemas Jumal, millega väidetakse, et iga põhjustaja vajab sellele eelnevat põhjustajat ning sellega antakse teada vajadusest fikseerida mingi algpõhjus, et mitte jätkata seda jada lõpmatuseni.“ („Bahamut“, lk 16)

„Need absurdsed oletused tõestavad, et kimäär hakkas juba inimesi ära tüütama. Tema ettekujutamisest parem oli tõlkida ta mis tahes muuks asjaks. Ta oli liiga heterogeenne: lõvi, kits ja madu (mõnes tekstis ka draakon) tõrguvad ega taha koos ühte looma moodustada. Aja jooksul moondus kimäär kui olend kimäärseks, pööraseks, võimatuks; Rabelais’ kuulus nali („Kui on kimäär, siis heitke ta tühjusse, söögu seal tagamõtteid“) märgib seda üleminekut väga hästi. Kooskõla puudumine vormis kaob ja sõna jääb tähistama võimatut. „Valemõtted“, „asjatud kujutlused“ on see, millena kimääri tänapäeva sõnastikes defineeritakse.“ („Kimäär“, lk 78)