Kuskil 50. lehekülje paiku ütleb tekst nagu, et Aino Pervik on tema ema.
Leheküljel 80 selgub, et sain valesti aru: ema on hoopis Leelo Tungal.
Kesiganes neist kahest: see igatahes selgitab.
Selgitab tema skeenes sees olemist ja "ainult esikoht on piisavalt hea!" suhtumist. Aga see tähendab, et tal on hoopis teistsugused probleemid kui minul.
Kui mina ei suuda uskuda, et keegi võiks mind kusagil märgata ja ma ei unune neil meelest niipea, kui silma alt kaon, on mul raske päriselt sisse elada suhtumisse, kus on piinlik, et "esinesin magedalt". Kurat, ta räägib autoritega, keda tõlgib! Käib neil külas! Kirjavahetus ja kallimad ja Itaalias elamine. Mis tähtsust on sellel esinemisel, mida keegi väga ei kuulnud-näinudki?
Mis kusagil on siuke elu ka või?! See tundub nii peenutsev - ja muidugi asjaosalisele endale nii normaalne ja üleoldav.
Ei saa öelda, et ma (lugedes esimesi peatükke) seal Kangro noorusea teadlikkust ja haridust ei märkaks ja hindaks - aga see tema toonane on suund, kust mina nii umbes 21 aastaselt kõrvale pöördusin, sest see tundus liiga eblakas, eputav ja kõle. Sisutu, aga paljude keeruliste sõnadega garneeritud.
Ja kuskil mu sees on: "Nojah, aga auhindu oleks rohkem saanud. Võibolla isegi esimesi kohti!" Mitte ei oleks nagu mul praegu: "Oi, nomineeriti! Nii et keegi märkas! NII LAHE!!!"
Kade? Ei, aga raamatu esimese osa häbenematu (ja eneseirooniline, sellest ei saa üle ega ümber. Teatud taseme enesevaatlusvõime juures on ALATI "mina ise" muuhulgas ka veider ja naljakas jälgida) hinnangulisus tekitab tunde "Aa, tema meelest ma ka ei ole (toonase tema meelest ei olnuks) piisavalt inimene ja kirjutaja, jah? Peaksin olema teistsugune, praegu olen "raha" jaoks liiga elitaarne, aga "vaimueliidi" jaoks liiga rahvalik, ah, mh?"
Paari ülejala repliigiga väljendab Maarja Kangro ka üleolekut "uussiiruse" suhtes ja samas täpselt seesama uussiirus, ainult keeruliste sõnadega ja vahel märgisüsteemidest rääkides, paistab välja ka tema tekstist. Ma olen tipsy driver, vahtige!
See on ilmselt meelega, ent ikka on kuidagi halb tunne - mitte päris solvunu oma, ent peaaegu.
Kuigi ka mina olen "uusiiruse" jaoks veidi liiga kujundi- ning vormiteadlik (olnud, nüüd on see juba lahkunud luulevool).
Esimese raamatu lõpupoole tulevad sisse juba ka üldisemad (metateemad) arutelud auhindade, žüriide ja "kuidas nii sai juhtuda?!" üle.
"Kuidas nii sai juhtuda" pole Kangro küsimus, vaid hüpoteetiline kultuuripubliku reaktsioon ühele või teisele auhinnajagamisele.
Pean ütlema, et mina pole kultuuripublik. Pole iial isegi mõelnud, kas laureaat on ikka peapreemiat väärt.
Teatud inimestele neid antakse ja kui auhinna saab üks neist, on: "Ahah."
Kui auhinnasaaja on keegi, kes esimest korda sai: "Ahah, nüüd on temagi auhinnatute-tulevikus auhindu saavate ringi vastu võetud. Nojah!"
Elik auhinnatud kirjanikuks saada on mu jaoks umbes nagu Sirbist arvustatud olla - sul on võimalik sinna ringi sisse saada, kui väga veab. Aga kord juba ringis sees, on edaspidi kergem.
Samast asjast on ka raamatus kirjutatud, tõsi, seal räägitakse luulefestivalidel osalejatest.
Kui lugesin, KUI palju on Eestis kirjandusauhindu, hakkas suisa kurb.
Miks mina olen saanud neist nii vähe osa? Kas ma olen mingi nõme siis või???
Edasi siiski tuli seesama "võitja võtab kõik", mille üle eelmises lõigus ohkasin, ja tõdemus, et nõup, see ei ole ega saagi olla kuidagi "õiglane".
Tegelikult pidanuks Kangro mälestusi žüriis olemisest olema piinav ja õudne lugeda, sest need on valdavalt sellest, KUI jabur see töö on.
Aga ei olnud. Ma olen ise ka korra kirjandusžüriis olnud (ulmejutuvõistluse oma) ja no me ikka püüdsime olla ausad ja õiglased ja üksteise punkte ei teadnud enne enda omade edastamist jms. Nii et ma ikka loodan, et žüriid enamasti üritavad teha nii hästi, kui oskavad, ja ei koosne baleriinist, kirjanikust ja näitlejast, kes valivad aasta teadustööd.
ENAMASTI on žüriid ikka veidi adekvaatsemad.
Raamatu teist osa lugedes, kõigest argisest paar sammu eemale jõudnud ja silmi pilgutanud, hakkasin küll mõtlema, et krt. Tõesti. Miks see auhindade värk üldse kunsti juurde kuulub? Mis värk?! Ja kuidas siis nii, et auhindu nii palju on? Et devalveerumist vältida, oleks ju vähem parem?
Lugesin ja lugesin ja leidsin vastused.
Ise. Nagu küsimusedki esitasin, eks ole. Enda sees. Ega mu vastused polnud tingimata "õiged", aga vähemalt annab Kangro lugemine materjali, mille najal mõelda.
Näiteks blogiauhindadestki. Miks, kes, kellele, miks see teema inimesi erutab jne.
ERR
Sirp
Goodreads
EPL
Marcalt maailmale
Keel ja Kirjandus
Manni lugemisblogi
Postimees
Sulepuru
Kohustulikult vabatahtlik kirjandus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar