Rauf Parfi - Sõnaärataja (1987)

Zulfija ja Emini kõrval vähe tuim tõlkevalik. Autor siis kirjutab luuletajast ja tema probleemidest, ja nagu suurt sellest välja ei tulegi. Sarnaselt Zulfijale on siingi mitmeid huvitavaid eesti keele kasutusi (tõlkijaks Ly Seppel), aga see vingumine ja hädaorg kunstilises võtmes … oeh, tüütu.

On olemas säherdune sõna,

puhas kui hommik

või ao ajal puhkenud pung.

Või läbipaistev kastepisar

roosipungal.

See on tundeõndsuse

mahe poeg,

taevasügav silmade rõõm.

On olemas

säherdune sõna.

See on tõesõnast tugevam,

tõest enesestki

tugevam

säherdune sõna

on olemas.

(lk 8)

Otse mu pähe on langenud taevas,

minu piaalile vajunud pilv.

Riivavad maad pääsud lendamisvaevas.

Päikene väsis ja köhis maailm.

Süüdi on naine. Ta jättis mu maha.

(lk 40)