Eks tõlkeluule puhul on huvitav
vaadata, et mida tõlkija(d) keelega õieti teevad. Käesoleval puhul on usbeki
poetessi erinevaid hingekarjeid vahendanud Ly Seppel ja Ain Kaalep, ja mõni
keelekasutus on ikka päris vaimukas.
VALU
Kas allaheit mu pärisosaks jääb?
Miks sihituna hinges eksleb valu?
Nii äkiline oli armu hääb.
Ma ootan, loodan, talumatust
talun.
Mu aia hing, sa väärisvilja tõid,
veel harimine hoiab jõus mu õlgu.
Sa armu väel mu südant uueks
lõid.
Ma terve elu olen sulle võlgu.
Oh, võta mult see piinarikas lumm
ja südamest viis talumatu valu!
Sa oled saatus ise, ehkki tumm
Ma igapäevast jõudu sinult palun.
(lk 7)
SINU SAATUS MU MEELE TEEB HAIGEKS
Triivib mõte mul kurbuste sängis,
süda sisimas kägardub oigeks,
aina lõkendab lahkumisängis.
Sinu saatus mu meele teeb
haigeks.
Padi kõrvetab pead, kui ma uinun,
ja kui virgun, mu valu ei lakka.
Sulge hoideski tema ei tuimu,
minu värsside külge ta hakkab.
Taevas, mispärast süütus ja üllas
armus möllavad piinad nii kiivad?
armus möllavad piinad nii kiivad?
Tahe lõtvub mu kannatusküllas
ja mu vaimul on murdunud tiivad.
Oma südant ma kannan kui rahnu,
hingelind, pole rõõmu su nokas.
Kuigi püüan, mu kurbus ei lahtu,
kurgus ahastus kriibib kui okas.
(lk 29)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar