Stephen Goldin – Nagu sõdur oma maa eest (Täheaeg 1, 2002)

Loos kirjeldatud situatsioon on veidi sarnane John Scalzi jt sarnaste autorite sõjateemalisele loomele – mis saab inimesest, kes müüb oma hinge saatanale. Ehk siis igavusest annab ametivõimudele õiguse eksperimentaalsel viisil kasutada oma keha ja oskusi, seda siis sõjalistel eesmärkidel. Noh, ometigi pakutakse vastu enamvähem igavest elu (kuidas see Scalzi romaanisarja avalause ongi?).

Tulemuseks on siis … tulemusele orienteeritus ja sideme kaotamine on senise elu ja minevikuga. Sind äratatakse ellu järjekordse konflikti ohverdatava kahurilihana (sest sellise sõjariista saab uuesti üles putitada) – kui elluäratataval olidki muuhulgas miskid patriootlikud ideaalid, siis erinevate tulevikukonfliktide käigus libisevad need liivana käest, kuivõrd sind haldav süsteemgi omasoodu teiseneb. Ja Maa konfliktidest … saavad kosmilised mõõduvõtmised erilisemate vastastega.

Loo dramaatiline konflikt on selline, milleni Scalzi õieti ei jõudnudki – või noh, Goldin justkui kirjeldaks eksperimenti, mis Scalzi romaanide toimumisajaks on ehk paremini lahendatud. Lugu on igati loetav, aga aja jooksul ehk teravuse minetanud; nüüdseks on sellelaadset konflikti kirjeldanud eesti autoridki (kas Kunnas võis selle tõlkega tuttav olla, jumal teab). Eks minupoolne hinne kõigub 4 ja 5 vahel, ehk jääb rohkem 4 poole, kuna tekst jättis pigem tühjaks.

ulmekirjanduse baas