Kelly Barnhill - Mrs. Sorensen and the Sasquatch (Dreadful Young Ladies and Other Stories, 2019)

Pilte väikelinnast, kus naine jääb peale 30 aastat kestnud abielu leseks. Ilus naine, nagu kohalikud mehed üldiselt leiavad.  Naabrid ja mehed püüavad talle leina ajal toeks olla, kuid värske lesk keeldub nende pakutud tähelepanust – tema vajab vaikust ja rahu.

Samal ajal … hakatakse seal kandis jälle nägema lumeinimest, mida pole oma 30 aastat juhtunud. Ja üha tihedamini, ning enamasti lesknaise maa-alade läheduses. Peale üht talvist autoõnnetust saavadki linnakese rahvas teada, et lesknaine sõbrustab lumeinimesega. Ning et nüüd see saladus pole, hakkavad nad koguni avalikult patseerima erinevate sündmuste taustal. Mitte et see kohalikke väga morjendaks (no kui lumeinimenegi on omamoodi osa kohalikust identiteedist); küll aga on mehed kurvad, et selline naine on nüüd kättesaamatu. Kuid seal linnakeses elavad veel kolm vanamoorist moraalijüngrit, kellele aga selline jumalavallatus sugugi ei meeldi – mis võib küll juhtuda, kui selle lumeinimese paksu karvastiku vahelt (sest riideid ta ei kanna) peaks paistma … noh, see välja!

Lugu on jutustatud kohaliku preestri poolt, kes ameti tõttu on kogukonna üks nö alustalasid. Ja kes seetõttu peab kannatama nende vanamooride vihast kädistamist. Aga samas … kui naine on nüüd õnnelik, siis kelle asi see on? (No muidugi need vanad poissmehed ja lesed ja muidu abielumehed.)

Armas lugu eelarvamustest ja … ma ei tea, õnnest, rahulolust? Barnhilli tekstides paistab päris oluline olevat looduse kõiksugu õilmitsemine (samas pole see esil kogumiku nimiloos), ikka imetajad ja taimed ja linnud ja putukad, kes-mis saavad hoogu mõne naise läheduses.