Tiit Aleksejev – Müürideta aed (2019)

Aleksejev võiks neid esimest ristisõda käsitlevaid romaane veel pikka aega tiksutada. Ja ausalt öeldes – mul poleks midagi selle vastu, sest see sari on kvaliteetkirjandus. Muidugi võiks kolm seniilmunud romaani (käesolevale eelneb „Palveränd“ ja „Kindel linn“) uuesti ühe kogumikuna välja anda, aga noh, ega selleks õieti vajadust olegi. Loogiline, et ei saa jätta mainimata, et ma ei mäleta eelmise romaani intriige, aga tekst on ka eraldiseisvana igati nauditav (kui millalgi peaks neljas osa tulema, tuleks küll siis eelnevad raamatud läbi lugeda – aga see pole kontimurdev ülesanne, kuivõrd romaanid on suhteliselt õhukesed).

Igal juhul, tekst on täis kuumust, nälga, valu, kannatusi, jumalasõna. Usklikud tapavad uskumatuid, usklikke ja õigeusklikke. Prohvetid, palverändurid, pööbel, preestrid. Rahvaste ja uskude paabel; Jeruusalemma … enne on vaja võimu jagada ja haarata. Maria on normannide käes vangis, provanslased on peategelase vasallitõotuse üles öelnud, palveränd toppab Antiookias.

Siis lükkab Aleksejev doominonupud ümber, Maria sureb ja meie kallis peategelane Dieter asub surma otsima, leides selleks võimaluse pööbli ehk tafuuridega ühinemises ja nende juhtimises. Selleks … leiab ta õige ootamatud liitlased preestri, prohveti ja kreeklase näol, ning hulga inimesi, kes on valmis teda reetma või ära kasutama. Aga jah, Ave Caesar, morituri te salutant: Mariat ei ole! Parem surm teel Jeruusalemma kui ilmalike vajaduste rutiin. Kuid noh, oleks siis see nii lihtne.

„Mida te vandusite? küsib ta. Seal, Provence’is, enne teeleasumist?
Et me loobume kõigest, ütlen. Et me ütleme kõigest lahti.
Ta ütleb: see on teekond taevasse – kõik, mis koormab, langeb ära. Ja ühel hetkel jääb ainult armastus ja võib-olla langeb seegi ära. Võib-olla on ka armastus meile koorem
Sul on preestri kohta kummalised mõtted, ütlen. Sa nagu ei olekski kristlane. Muidugi olen, ütleb ta ristimärki tehes. Ma usun ühteainsasse Jumalasse, kõigeväelisse isasse, taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu loojasse.
Mine, ütleb ta siis. Ma palvetan su armsama hinge eest. Ma arvan, et ta ei vaja seda, aga ma palvetan ikkagi. Ja sina tee teoks, mis on määratud.
Sa mõtled minust liiga hästi, ütlen. Hästi? küsib ta vastu. Headusega ei ole sellel midagi pistmist. Sulle on lihtsalt määratud lõigata.“ (lk 113)

Ühesõnaga, romaanis on kirge ja hinge, seda mitte just eriti lõbusas võtmes, kõik see lein ja hädad ja surm ja … siiski ellujäämine. Sest noh, Maria, eksole. Ja mis on see jumala õige tööriista tee. Aleksejevi tegelased … kõiguvad usu ja omakasu vahel. Metsikus, sõgedus, ohvrimeelsus ja kord. Palveränd kui protsess – või õigemini mudel võimusuhete protsessidest (no siit on õige kerge tõmmata paralleele tänapäevaga).

Eks Aleksejevi stiil heidab väljakutse neile, kes harjunud lugejasõbralikuma kirjandusega, kõik see religioosne kirg ja tollased tõekspidamised … see on meeldiv väljakutse.

„Esimene osa teekonnast kulgeb piki orgu, mille nõlvu katavad jäänused seal kunagi õitsenud aedadest. Müürid on laiali kantud, aga nende ja niisutuskanalite asukohta võib veel eristada. Varsti kaovad viimasedki jäljed, mõtlen, selline on aedade saatus: hool, armastus, tähelepanu, õitsemine, tänulikkus, hajumine, möödavaatamine, üleelamine, kuivamine, kalkus. Aednik on lahkunud ja taimedesse nõrgub kibedust, mis aitab neil püsima jääda, aga miski pole enam endine.“ (lk 115)

ekspress
sirp