Võrreldes Zulfijaga vähe
krapsakam (ikkagi armeenia luuletaja!) ning ehk kaasaegsemgi: pidev
kontaktiotsing lugejaga, koguni epateeriminegi. Samas tõlge (Leelo Tungal) on
vähe … tavalisem, pole selliseid sõnataide nagu usbeklanna eestindamisel.
Muidugi - autor vast isegi pole nii barokse meelelaadiga.
Rõõm, tervitan sind,
kui ei tulnud sa üksi heast peast
-
üks õis veel ei kuuluta kevadet!
Ulm, tervitan sind,
kui sa pole just nende seast,
mis mööduvad kergelt kui
meelepett?
Sind tervitan, Viletsus -
eks katsu siis läbi mind,
ära aeglaselt mõnita …
Sind tervitan, Õnnetus,
kuis tahaksin seekord sind
näha tulemas üksinda …
(lk 5)
Kapronist sukad,
nailonist kasukas,
dakroonist kostüüm,
plastmassist ripsmed,
kunstkiust parukas,
neerud, närvidki -
plastmass …
Kas muregi plastikust
pole sul vast, kas
kunstlikud pisarad
põski on kastmas? …
(lk 15)
Minu oma on ülim nauding -
istutada see puu.
Tean, et teid vaevab hoopis muu,
ennast piinate üksteiselt
küsides:
“Vaene mees on ju meeletu:
miks ta istutab puu,
teades: meie kord ju
pärime puu kui ka viljad,
kui tal, õndsal, on mulda täis
suu?”
Kas te olete unustanud -
minu oma on ülim nauding:
istutada see puu!
(lk 31)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar