28 juuni, 2019

Gevorg Emin - Rõõm, tervitan sind! (1988)


Võrreldes Zulfijaga vähe krapsakam (ikkagi armeenia luuletaja!) ning ehk kaasaegsemgi: pidev kontaktiotsing lugejaga, koguni epateeriminegi. Samas tõlge (Leelo Tungal) on vähe … tavalisem, pole selliseid sõnataide nagu usbeklanna eestindamisel. Muidugi - autor vast isegi pole nii barokse meelelaadiga.




Rõõm, tervitan sind,
kui ei tulnud sa üksi heast peast -
üks õis veel ei kuuluta kevadet!

Ulm, tervitan sind,
kui sa pole just nende seast,
mis mööduvad kergelt kui meelepett?

Sind tervitan, Viletsus -
eks katsu siis läbi mind,
ära aeglaselt mõnita …

Sind tervitan, Õnnetus,
kuis tahaksin seekord sind
näha tulemas üksinda …
(lk 5)




Kapronist sukad,
nailonist kasukas,
dakroonist kostüüm,
plastmassist ripsmed,
kunstkiust parukas,
neerud, närvidki -
plastmass …

Kas muregi plastikust
pole sul vast, kas
kunstlikud pisarad
põski on kastmas? …
(lk 15)




Minu oma on ülim nauding -
istutada see puu.

Tean, et teid vaevab hoopis muu,
ennast piinate üksteiselt küsides:

“Vaene mees on ju meeletu:
miks ta istutab puu,
teades: meie kord ju
pärime puu kui ka viljad,
kui tal, õndsal, on mulda täis suu?”

Kas te olete unustanud -
minu oma on ülim nauding: istutada see puu!
(lk 31)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar