Müstikahõnguline lugu hingede
rännakust ehk siis sellest, kuidas üks seltskond hoiab hinge elus,
transformeerides seda kehast kehasse. Ainult et … kui loo peategelane saab aru,
milleks teda õieti kasutada tahetakse, pole ta sellest perspektiivist just
ülemäära vaimustunud ja teeb enamvähem kõik endast oleneva, et sellest
müstikute kambast vabaneda. Ja edasi lähevad asjad … nagu lähevad. Mjäu.
Powersi lühilood nõuavad
lugemiseks jaksu. Kui eelmist lugesin mitme kuu jooksul oma kolm või neli
korda, siis selle tekstiga püüdsin ikka ööpäevaga sotti saada. Eks siin ole
mingi lummus või koguni davidlynchlik atmosfäär ... mis siis eeldab
vastuvõtmiseks õigel lainel olemist. Nagu näha, siis niisuguse lummuse eest
igati kõrged punktid, mida samas kiskus allapoole minu õige müstikasoolika
puudumine. Olen vahel mõelnud, et peaks mõne Powersi jutukogumiku ostma, aga
samas … ajast on natuke kahju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar