Andrus Kasemaa – Vanapoiss (2019)

Imetlen autori jaksu sellise vanapoisi esteetikat nii pikalt lahti kirjutada. See ei ole mingil juhul lihtne või mõnus lugemine, raamatu esimene pool mõjub üsna tüütu epateerimisena, mille võiks ehk lehe või kahega kokku võtta. Aga noh, et midagi kasvada võiks, tuleb kasutada sõnnikut.

Sest tasapisi hakkab raamatu teises pooles vähe inimlikumaid noote sisse tulema, minajutustaja pole enam loosungitootja, vaid … inimene. Vähehaaval hakkavad avanema mõned võimalikud tagamaad, millest selline vanapoisi-eufooria – või siis masendus.

Kahtlemata ei näe peategelane mingit vaeva, et võita võimalike lugejate sümpaatiat (postituse alla lisatud linkides on hoopis teistsuguseid lugemiskogemusi; Vilja Kiisleri järgi jääb mul mõnigi siseringi nali registreerimata), ta lihtsalt on selline juurikas, või noh, vaat et egoistlik mölakas. Aga ükski inimene pole saar (kuigi see on minategelase üks unistusi), nii ei saa kuidagi mööda sellest, kuidas ühiskond suhtub keskmisest erinevatesse. Minategelane omakorda ajab seda vanapoisi-esteetikat, mille tõttu ta püüab vastanduda enda grupikaaslastest, mille tagajärjeks on siis veel umbsem tupiktee. Omal moel ongi see lõpuks hämmastav, kuidas autor jätkab ja jaksab seda lahti kirjutada. (Vahepealne sõda käsitlev osa hakkas omal moel meenutama võimalust Švejki 21. sajandi tingimustes lahti kirjutada.)

Ühesõnaga, see raamat pole mingil juhul tšill lugemine endast hästi arvavale lugejale, aga kahtlemata vajalik lisandus eestluse narratiivi (haha). Või siis lihtsalt inimeseks olemisest. Tsitaate oleks siit võinud valida ikka väga mitmesuguseid, noh, seekord siis sellised.

„Ema, ma ei taha, et sa ütled, et see on mööduv nähtus, sest ma ei tahaks ka sinusugune hetero olla, teha heteroasju ja rajada lilleaedu. Panna kardinaid ette. Teha kevadist suurpuhastust. Ei taha unistada lastelastest, sest ka see on igav. Ma ei unista lastelastest. Mulle meeldib pilvi vahtida, öösel tähti. Mulle ei meeldi lapsed. Mulle meeldib vaid see, kui lapsed mulle patse pähe teevad.
Mis vahet on, kas võtad mehe peenise suhu või lükkad keele naise tussi – mõlemad on ühtviisi rõvedad.“ (lk 74)

„Arvatavasti kord tulevikus on selline haigla, kus ravitakse geisid, kes on geide vihkajad, niimoodi, et istutakse neile peale, et nad tunneksid lähedust, ja surutakse neile peenis suhu. Ja öeldakse nagu sina. Küsitakse, kas pole hea olla gei? Kas pole vahva, et see pole tussu! Mõtle, kui siin oleks naine, kui vastik see oleks!“ (lk 77)

sirp
ekspress
vahel ma kirjutan ka...
marcalt maailmale