Valente üllatab loetava looga
(teist korda juba!), seekord siis vesterniga kolkaasulast Ameerika
koloniseerimise ajal. Sel pisilinnal on oma saladus – nimelt on seal allikas,
millel on inimkehale veider toime. Nii tervendav, et toob kohalikud surnudki hauast
tagasi. Aga et mittekohalikud kenasti maetud saaks, on vaja korralikku hauakaevajat,
töökuulutuse peale saabubki John, kes kaevab vaimustavalt korralikke haudu. Mida
läheb vaja siis nende üksikute õnnetute reisijate jaoks, kes kogemata kombel leiavad
selle kõrvalise asula. Elanikud tahavad nimelt rahu, mitte äri ajada selle elueliksiiriga.
Eks loo võlu peitubki selles, kui
armsaste kirjeldab autor seda koletut igavese elu asulat – mitte et selle elanikud
veel õieti teaks sedagi, kas nad jäävadki muutumatuks (alates siis hetkest, kui
allikavedelikku on tarbitud) või mingi vananemine ikkagi toimub (see küsimus on
eriti oluline hauakaevaja puhul, kellele elanikud tahavad sobivat kaasat
pakkuda). Seiklejad, kodanlased, hoorad, kõik on omal moel armsad (ja oma
ajastu esindajad).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar