Greg Egan – This is Not the Way Home (Mission Critical, 2019)

Igati traditsiooniline ulmelugu väheke ebatraditsioonilises kastmes. Üks õnnelik ameeriklastest noorpaar valitakse üleilmse loos kaudu välja, et külastada hiinlaste rahvusvahelist Kuu-baasi. Peale pikka ettevalmistust sõidutatakse noorpaar kohale, ja need on vägagi elevil, et ikkagi sõit kosmoses ja nüüd selles superhuvitavas Kuu-baasis, kus hiinlaste juhtimisel proovitakse kõiksugu värke. Ainult et, järgmisel päeval katkeb Maaga igasugune side. Baasi püsielanikud teevad mõneti ebatraditsioonilise otsuse – nemad naasevad Maale turiste vedanud sõidukiga: küll turistidele tullakse järgi. Noorpaar sellest suurt ei vaimustu, tekkinud segaduse käigus hukkub noormees ning sõiduk stardib tagasi Maale. Siiski otsustas üks teadlasest naine maha jääda.

Ja noh, nagu selgub, oli noorpaari esimesel Kuu-ööl viljastav tulemus ning tagajärjeks siis järglane – nagu näha, ei tuldudki turistidele järele. naised püüavad baasi vahenditest meisterdada midagi sellist, millega võiks Maale naasta. Aga eks sellega kaasneb mitmesugust draamat.

Egan kirjeldab minu jaoks arusaamatut ja paratamatult ulmelist (kuivõrd tegevustik on niiehknaa ulmeline) tehnilist lahendust, et saaks end lennutada tagasi Maa külgetõmbejõusse (Rocket Stack Rank on selle lühidalt kokku võtnud). Nagu öeldud, traditsiooniline ulme vähe ebatraditsioonilises kastmes – erinevatest rassidest naised ja tütar ja hiinlaste rahvusvaheline Kuu-baas. Igati dramaatiline värk, aga selline kõvaulme, mis pole õeti minu teetass – noh, aga mida õieti muud oodata Strahani teadusliku fantastika antoloogiatest, eksole.