Seniloetud jutuvõistluse
tekstidest on sellel lool kahtlemata kõige emotsionaalsem mõju (ja tore, et žürii
ei lasknud sel massi uppuda). Sellele aitab kaasa autori saatesõna, mille järgi
loos kujutatud olukorrale sai ta inspiratsiooni Teise maailmasõja eelloos ja sõja
edenemisega Jaapani okupeeritud Okinawal: ainult et kasutatav tehnika on mõnel
juhul tänasteski oludes õige ulmeline.
Niisiis, noor viieaastane tüdruk
kogeb, kuidas ta kodukohta saabub metall-lindudel uus võim. Uus võim on vägev,
ning tüdruku unistuseks on saada õpetajaks, et õpetada teistele lastele selle
uue maailma imesid (mida ta kuuleb kohalikult õpetajalt). Aastate pärast
valitaksegi ta õppima uue võimu õpetajaks … kuid eelduseks on, et ta peab
unustama emakeele ja kultuuri. Paari aasta pärast puhkeb sõda teise, koleda impeeriumiga.
Koolidirektori hommikuste kõnede järgi läheb see sõda nende impeeriumile hästi,
aga siis korraga hakatakse nende saart ründama, ning viimaks määratakse tütarlastekooli
õpilased sõjaväe meditsiiniteenistust abistama. Ja avanev olukord on hoopis midagi
muud kui koolidirektori senine propaganda.
Autor toob väga kenasti välja ajupestud
tüdruku olukorra ja kuidas sõja tõttu see olukord väga hulluks pöörab – kuni kõik
lõppebki väga traagiliselt (ja mõttetult). Kui muidu on ulmekirjandusele
iseloomulik teatav mängulisus (sa pead uskuma, et teatud asjad on loo loogika
jaoks võimalikud), siis Umbleja jutustab lihtsalt traagilise loo ulme vahenditega.
Hea töö.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar