Margit Lõhmus – Sterne (2019)

Lõhmus tuntud headuses, tore, et nüüd on lühiproosa ühte raamatusse kokku võetud. Tekstid on temaatiliselt löövad ja vastukarva hõõruvad, nii mõnigi meeslugeja võiks siit mõndagi harivat kõrva taha panna. Või siis häid soovitusi inimesele, keda huvitab Berliini mittekodanlik elu ja nõuanded, kuidas seal elamisraha teenida. Või kuidas ravida murtud süda, või noh, kuidas südant mitte murda. Õpetlikku on siin ohtralt! (Kuigi, tegemist on eelkõige ilukirjandusega, seega eneseabiraamatuna väga ei soovitaks kasutada.)

Kogumiku löövamad tekstid on vast nö Berliini-lood, kus autori tegelased on kõige rajumad ja vahetumad. Autori keelekasutust iseloomustab eelkõige dialoog lugejaga, kõik see hüplik mõtlemine ja nö katkised laused, ses suhtes on tekst üks paras (filoloogiline) killurebimine, kust annaks kõiksugu veidraid mõttelõngu tsiteerida. Ja noh, see pole minu meelest mingi professionaalne ja kangutatud killurebimine, vaid tundub õige loomuliku väljendusena (keeleliselt vähe raskem on ehk kogumiku kaks viimast teksti, mille lahendamine läheb parajaks ristsõnaks).

On muidugi enam kui tervitatav, et Värske Rõhu raamatusarja teost toimetab konkureeriva kultuuriajakirja jumal teab mitmendas nooruses toimetaja (italics on kadunud!). Paadunud ulmehuvilised võiks mõne loo puhul ehk slipstreami välja lugeda, aga eks see olene silma ja meeleolu teravusest.

Igal juhul, värsket verd eesti proosasse. Ja päris huvitav on näha, mida arvustajad on kirjutanud, selline raamat paratamatult peab arvustajaid rohkem avali kiskuma (õnneks – blogipostitus pole arvustus; ja seni kaasanoogutavaim kirjutis sellest raamatust ilmus hoopiski ühes Facebooki lugemisegrupis).

„Ja siis see Marko kuulutus – still looking for a woman to pee on me -, olin ammu juba näinud seda kuulutust, see still looking… Mina ka ju otsin tööd muudkui otsin ja otsin, aga pole leidnud ja tema ka still looking… Sellepärast kirjutasin talle, meis oli ühist midagi. Ta kirjutas, et on kena välimusega ja et talle meeldib ka suhu väga võtta. Nii kujutasingi ette, kuidas pissin mingile kenale tüüblile suhu, kuidas surun pissides oma silmad kõvasti kinni ja kusen selle vati, uriinivati, endast joana välja ja pissimise lõpetanuna saan kusesooja suuseksi (mu kujutluses on see soe, aurav, hästi vesine) ja siis olen just selles hetkes ja ma pole paljas, dressikas ja sokid on jalas. Vot, nii lendasingi kohe oma kujutelma.“ („Uriin termoses ehk enesearmastus“, lk 41)

„Uriin termoses, kiirustasin teise Marko poole, mitte et kiire oleks olnud, aga mõtlesin, et minu meelest uriini võlu ongi selles, et see on soe ja tuleb inimese seest, mitte a la õllevaadist või. Uriin on tegelt väga eriline jook, mõtlen, ma ise pole küll joonud. Teinud uriini olen terve elu. Ise komponentidest kokku pannud. Aga lasknud seda enamasti aind kanalisatsioonil maitsta.“ („Uriin termoses ehk enesearmastus“, lk 45)

„Hindu on voodis hea. Liigagi hea. Mina olen halb. Oma õnnetust elust ja stressist on mul tupeseen tulnud, ja tema lakub seda nüüd enda teadmata kogu aeg ära. Pean tunnistama, et selle tupeseene tulek on elu tunduvalt huvitavamaks muutnud, nii hea on kratsida, kus iganes, millal iganes, ma kratsin ja unustan, et elan.“ („White trash“, lk 76)

ekspress
looming
sirp