Andrei Beljanin – Tsaar Gorohhi salajuurdlus (2019)

Sündmuste Horisondi sarjas on Butcheri ameerikalikule meelelahutusele vastukaaluks siis Beljanini venelik meelelahutus. Et siis lähimineviku miilitsa nooremleitnant satub veidra ajarännu õnnetu juhuse tõttu muistsesse muinasjutuaega – aga ka seal on koolitatud miilitsast kasu, muistne tsaar vajab nooremleitnandi kogemusi politseitöös (käesoleva romaani toimumisajaks on peategelane mõnda aega selles tsaaririigikeses tegutsenud). Talle tehakse ülesandeks välja uurida, kes nii silmaganähtavalt tsaaririigi varakassat on röövinud (sest eksole, kõik võtavad niiehknaa matti, kel vaid võimalust). Miilitsaleitnandil koos kohalike abilistega on käed-jalad tööd täis ja paljastub aina jõletum vandenõu tsaaririigi vastu.

„„Istuge, kodanik. Esialgu keegi teid milleski ei süüdista. Kutsusime välja kui võimaliku tunnistaja valitseja riigikassa röövimise asjus. Kas istute juba ükskord?!“
„Küll ma veel istuda jõuan… kui panete… vanglas või kongis!“
„Süütuid istuma ei panda.“
„Seda juttu ma küll ei usu…“
„Mida?“ tõusin jalule. „Ehk tahad sa öelda, et meie isake tsaar pistab süütut rahvast vangi? Ehk ei meeldi sulle valitsuse poliitika? Ehk on ka tsaar sinu jaoks paha, ah?“
„Aa… uu… umm…“ alustas duumadjakk, kuid kaotas mõttejärje ja andis alla: „Tsaar on hea!““ (lk 20)

Siin romaanis väga olulisel kohal olevad Baba Jagaa ja Surematu Kaštšei leidsid hiljuti kasutust ühe ameerika autori triloogias, kuid nende kasutusviisid on erinevad – Beljanini need ja teised müütilised tegelased pärinevad pigem multifilmide ja koolikirjanduse ümberinterpreteerimisest, Arden töötles pigem slaavi folkloori omale vajalikumaks. Nii on Beljanini Baba Jagaa rahumeelne ja õiglane memmeke, kes hoolitseb miilitsaleitnandist kostilise eest – ja kes pigistab silmi kinni selle ees, et vanamutil on arvatavalt õige tume minevik. Miilitsaleitnande abiliseks on ka külakesest pärit võimas ja ohmu noormees Mitjai, kelle rusikajõust on vägagi abi, kui ta vaid ei võtaks iseseisvalt endale tööülesandeid (ses suhtes Dmitri ongi vast kirjutatud kõige karikatuursemalt).

Eks omaette võlu on see 20. sajandi lõpu kõnepruugi ja mõistele ülekandmine muistsesse aega, huvitaval kombel ei pinguta autor sellega liialt üle, pole just ohtralt jalaga-tagumikku laadis killkukesi. Ja noh, eks seal on üldse idülliline ja tuttavlikult venelik eluolu, mis noh, vahel paneb kuklakarvu üles tõusma. Kuid eks see raamat võikski vast rõõmustada eelkõige nö traditsioonilisema ulme austajaid, mõned naljad ja mõttekäigud on sellised … sedapsi.

„Tervist teile. Miilitsa nooremleitnant Ivašov. Palun esitage dokumendid…“
„Aa… turvaürikud?“ taipas üks ja ajas käe põue. „Siin need on: kauplemisluba, tõend tollimaksu kohta, kaupade nimekiri, kõik nagu kord ja kohus…“
„Kas relvi, raha või narkootikume on?“
„Kõike on, kõike tõime, ärge mitte kahelgegi!“ ühines jutuajamisega rõõmsalt teine mees.“ (lk 155-156)

lugemissoovitus
ulmekirjanduse baas