Zakes Mda – Suremise viisid (2019)

Aafrika kirjandusest tõlkeid pole kunagi liialt palju ning see romaan on taas üks hea võimalus oma maailmapildi avardamiseks – seekord siis Lõuna-Aafrika rohujuuretasandil elamist kogedes. LAV on maailma üks vastuolulisemaid riike, kus üüratu rikkuse (teemandid! Ja kas mitte pole seal Iisraeli abil loodud tuumarelva?) kõrval eksisteerib ääretu vaesus ja põhjatu vägivald.

Romaan kirjeldab aega, kus apartheidi lagunemine pole enam kaugel ning seda suurem segadus on kuhjumas. On valgete režiimivägivald, on vastupanuvägivald, on hõimudevaheline vägivald, on gängivägivald. Ja muidugi pole need puhtalt eraldiseisvad jõud, vaid rohkem või vähem põimuvad. Selle keskel on siis Mda peategelased, ühest külast pärit kolmekümnendates mees ja naine, kes nüüd ühel matusel üle aastakümnete taas kohtuvad. Nende elude neli aastakümmet on … noh, dramaatilised, aga samas ehk selles kontekstis mitte just ülimalt imekspandavad – kõigest kogetust hoolimata on nad elus ja füüsiliselt korras.

Eks see lõunaaafrikalik elukorraldus on meie jaoks veider ja harjumatu segu uskumustest ja ihadest ja võimalustest. Slummielu ongi paras võrdkuju kogu sealsele eluolule – aegajalt aetakse see võimude poolt buldooseritega maha, vahel seda ründavad erinevad grupeeringud ning vägistavad ja tapavad elanikke; samas eksisteerib kogukonnatunne ja mingid reeglid. Aga see vägivald, mida titest peale kogetakse, see on otsatu. Ühiskonnas, kogukonnas, indiviidide tasemel.

Sellele romaanile sissejuhatuseks võiks ehk lugeda Gordimeri „July rahvas“, aga samas on romaanide rõhud vähe erinevad – kui Gordimeri teksti võib võtta ohu- või eksistentsiaalse romaanina, siis Mda tekst on pigem sisselõige ühe kohaliku rühma mentaliteeti. Ja see on mitmekesine.

vein & raamat