Depressiivselt hea tekst, lõikav painaja. Raamat siis sellest, kui 1980ndate Lõuna-Aafrika Vabariigis oleks puhkenud apartheidivastane ülestõus ja valgel vähemusel läinuks jalgealune vägagi kuumaks. Selle möllu eest on põgenenud viieliikmeline haritud valgete pere oma teenri July kodukülla kuhugi pärapõrgusse – sest mujale ei õnnestu pageda. Ja mis siis edasi saab. Noh, linnades käib ikka madin (või mida iganes katkendlikud ja ametlikud raadiouudised räägivad) ja pere jääb omamoodi pantvangi nö umbkeelsete aafriklaste külasse (no umbkeelsus valgete jaoks). Püütakse elukorraga kohaneda, või õigemini teise kultuuriga kohaneda (jube raske on sõnastada seda kaitsetut seisundit, kuhu nad kinni jäävad, raamatu lõpule lähenedes muutub ahistustunne üha umbsemaks). Aga, vähemalt sulanduvad noored lapsed üsna valutult kohalike laste hulka. Noh, kohalikud lüpsavad üsna tõhusalt nende paremad palad ära (auto, relv ja muu träni), jättes neile sisutu nö eriseisuse. Tulevikutus – kas on võimalik kohaneda või mingi aja pärast notitakse nad maha, ei tea. Ahistav. Ühelt poolt tunned inimlikult kaasa, et on selline masendav olukord, teiselt poolt mõtled, et noh, mis süsteemist nad tulevad – oma valgete ülemvõimu LAVist (olgugi et abielupaar ise on igat liberaalne jne). Ja muidugi Maureeni ja Bami ja July suhete kolmnurk, kus nüüd on jäme ots teenri July käes, Bam püüab vist kohaneda ja Maureen tahab mingitki normaalset tasakaalu külaühiskonnaga saavutada. Noh, edutult.
Karm psühholoogiliselt kägistav romaan, milles nagu ei oskakski üheselt poolt valida. Niiehknaa pole valgetel olnud LAVis mingit edukat tulevikku. Gardiner mängis ühe tulevikustsenaariumi läbi, mis olnuks omamoodi nö kiirem ja valutum lahendus selle kõige lõppemiseks. Mõni ime siis, et raamat oli omal ajal seal keelustatud. Ja nii segaselt see postitus lõppebki.
raamatumaailm
raamatukoi lugemislood
kiiksu lugemisarhiiv
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar