15 aastat tagasi ilmunud lugu
info üleküllusest ja selle mõjust inimesele on nüüdseks õige retroulme maiguga
- siinse loo noor kangelane on nimelt langenud ohvriks infotainmenti voole. Mis
tänastes oludes mõjub … naiivselt. Infotainment, mitte mingi juutuuberite ja
muu sotsiaalmeedia lõputu pläma.
Loo probleem on siis selles, et
nö lähitulevikus on võimalik lasta endale pähe siirata implantaat, mis edastab
peakolusse informatsiooni. Noh, selle üleküllus kärsatab normaalse ajutegevuse
läbi, tulemuseks siis potitaimelikud (loo pealkiri viitabki miskile taimele),
kelle siseilm on täidetud erinevate teabekildude vooga, mis on kergelt
inspireeritud ümbritsevast kogetud impulssidest - selles loos on ema oma
potitaimest pojaga arstivisiidil, eesmärgiga teda päästa implantaadist ja
infovoost. Arst … hoiatab komplikatsioonide eest.
Nagu näha, vähe naiivne värk
2019. aasta tingimustes. Muidugi, kui samas järele mõelda, siis implantaadi
pakkujad võiks ju tõesti ühel hetkel hoopis omale vajalikku teavet ette sööta -
minu meelest selles loos niisugust vihjet polnud (või lugejana võinuksingi
sellise järelduseni jõuda?).
ulmekirjanduse baas
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar