Ann Leckie – The Raven Tower (2019)

Igati šeikspiirlik kammerdraama vanade ja nooremate animalistlike jumalate ja jumaluste võimuvõitlusest, kus inimeste väärtuseks (no olenevalt jumalast) on nende võimalikud ohverdused ühele või teisele jõule. Romaan räägibki ühe alg- või ürgjumala möödalaskmisest, kuna ta otsustas sekkuda vähemate jumaluste mõõduvõtmisse. Aga et tegemist on „Strength and Patience of the Hill“ nimelise jumalaga, siis tal … aega on plaanide täideviimiseks.

Leckiele paistab sobivat niisuguste alternatiivsetest eluvormidest kirjutamine. Kui ta ilmakuulus triloogia sisaldab üpris laiahaardelist makrokosmost, siis see romaan on pigem kammerlik ja kergelt glatsiaalne, kus läbi ühe peategelase – see kivijumal – jutustatakse kruusakivide kaupa, kuidas ta on sattunud olukorda nagu ta on.

Minajutustaja räägibki vaheldumisi minavormis jumalikust eluolust ja siis sinavormis inimeste jändamisest ning kokku moodustub õige šeikspiirlik kahemõõtmeline kättemaksulugu – romaani inimkülg on ehk lausa hamletlik oma Poloniuste ja Opheliate ja Rosencrantzidega, kus Eolo nimeline sõdur püüab selgusele jõuda, mis sai nö Hamleti isast. Kuid Hamlet ja ta erinevad kaaslased põrkavad finaalis kokku … jumalaga ning lahendus on õige fantaasialikum kui Shakespeare’l (kaanereklaamis viidatakse niisamuti Jemisinile … aga tema ilmakuulsa triloogiaga pole ma veel kuigivõrd tuttav – kuigi esmakogemuse põhjal võiks muidugi väiksemaid paralleele tõmmata üleloomulikkuse asjus).

Tekst pole just laiatarbekaup, kuivõrd pole lihtsalt seeditav või teleseriaaliks vormitav. Aga lugemiskogemusena on see kindlasti soovitatav (söön oma mütsi ära, kui see romaan peaks eesti keelde tõlgitama).