Steven Erikson - Willful Child (2014)

Erikson laseb auru välja ehk mürab ülemeelikult kõiksugu vanaaegsete teleseriaalide kallal, kus on nii palju vapraid mehi ja naisi ning võimalus erinevaid maailmu ja võõrolendeid kohata. Eks olen minagi lapsepõlves vaadanud soome kanalilt Star Treki, mitte et see oleks jätnud hilisemasse elusse sügavamat jälge.

Ei saa öelda, et see kergemeelne pila kõiksugu klišeede asjus just sügavamat muljet avaldaks, noh, näiteks Scalzi „Redshirts“ oli ses suhtes suurem elamus. Erikson laseb tegevusel rahumeeli üle võlli kerida, nii on kapten Sawbacki seiklused võõrolendite ja naistega õige jaburad – võõrolendeid sööb ta hommikuks ja õhtusöögiks, aga laeva naistega ei saa ta üldiselt jutust kaugemale, pigem on ta genitaalidel kokkupuudet samasooliste võõrolenditega.

Sisu on kokku võetav paari lausega – igati andekas kuid ebakonventsionaalne noormees saab akadeemia lõpetamise järel oma käsutusse esimese laeva, ning keelust hoolimata kihutab sellega laia ilma seiklema, olles valmis ükskõik kellega rinda pistma. Jaburatest õnnetustest hoolimata tulevad kosmoselaevnikud igast õnnetusest eluga välja, ning viimaks avastavad saladuse, miks nad õieti sellele teekonnale sattusid.

Romaan on märgitud sarja avaosaks, aga veidi raske on ette kujutada, et autoril oleks enam suurt midagi öelda – muidugi, kui ta nüüd hakkaks korraga vähe tõsisemat sisu kirjutama, siis saaks ju jätkata … aga milleks.

Niisiis, romaan neie, kellele hingelähedased kõiksugu veidi lapsikud teleseriaalid.

„„Logic? Who cares about logic? What I’m describing is the venal pragmatism of a voracious, appallingly shortsighted sentient species. Namely, us.  Logic is simply the language of convenient rationalization in a pseudo-science-loving civilization. Tammy!““ (lk 130)

„„Brilliant!“ said Hadrian. „Discover new, strange, and utterly disgusting life-forms! What’s wrong with a civilization of tall, statuesque women who’ve never experienced the attentions of a real man? Dressed like, I don’t know, hotel maids, but with skimpy short skirts and high-heeled boots, and those hairdos where it’s all piled up like a melting wedding cake? I want too much eye shadow and cake powder, false eyelashes and soft focus! But no! What do I get? Why, I get to shake hands with a piece of shit!““ (lk 281)