04 detsember, 2013

John Scalzi – Redshirts (2013)

Esmatutvus Scalziga on päris huvitav ja tekitab mõtlikku huvi autori teiste teoste vastu, kuulu järgi on peateos kohe maakeelsena ilmumas. Mõnel juhul võiks seda raamatut nimetada metaulmeks ehk siis ulmelooks ulmeloost (natuke samas laadis Palma teosega, aga vaid natuke). Lugu jaguneb kolmeks osasks – algversioon lipulaevast Intrepid ja tema kangelaslikust meeskonnast, seejärel tegelaste versioon lipulaeval toimuvast ning siis tegelaste nö taustalugu. Kahjuks ei saa suuremat osa raamatust ümber jutustada, sest see paljastaks võimalikule lugejale liialt palju. Ent loo esimene osa ehk algversioon on selline...

On 25. sajandi keskpaik ja andekas noor ksenobioloog Andrew Dahl saab võimaluse liituda kosmoselaevastiku kuulsusrikka lipulaeva Intrepid meeskonnaga, kes toimetavad töö käigus kosmose eri otstes, täites kõiksugu ohtlikke uurimisülesandeid või ka diplomaatilisi missioone. Dahli eesmärk on eelkõige teadust teha nö kuumal esiliinil, sest Intrepedi teadlastelt saadud andmed jms on ksenobioloogias vägagi cutting edge, või senini teadusele seletamatu. Enne laevale jõudmist kohtub Dahl nelja saatusekaaslasega, kes niisamuti on suunatud sinna teenistusse. Üks on ilus ja vaimukas naine, teised on niisamuti erineva taustaga vahvad sellid, kõik kuidagi täiendavad teineteist ja veel see tore huumorimeel, mis nad lugejaile nii armsaks teevad. Ühesõnaga, igati kena võimalike kangelaste viisik. Jõutakse laevale ja Dahl kohtub oma kõrgeima ülemusega, kes on üpris... teatraalne tüüp, lisaks saab ta viksilt ja viisakalt Dahlilt nõusoleku osaleda missioonidel (kauaoodatud laboritööle lisaks tuleb nüüd omandada võitlejaoskused). Aga kaastöölised ksenobioloogia laboris on niisamuti kummalised käitumisega ja oi kui salalikud. Mis veel veidram, pea kõik laeva töötajad püüavad vältida laeva juhtivohvitsere... või kui jäävad neile vahele, püüavad esineda kui töösseuppujad – peaasi, et võimalikult vähe tähelepanu saada või nendega koos olla. Dahl sellist käitumist ei mõista, ta uued sõbrad on niisamuti hämmingus.

Kuni hakkab kooruma häiriv tähelepanek, et lipulaeva tähtsaimad ohvitserid käivad tihti ise uurimismissioonidel ja seal juhtub alati midagi väga dramaatilist ja letaalset – letaalselt küll neile, kes on alamad laevategelinskid (ning keda Dahl ja sõbrad asendama tulid). Asjaoludega rohkem kokku puutudes selgub, et eriti rängad juhtumid tabavad navigaator Kerenskyt, kes aastas tõuseb pea mitu korda justkui surnuist, niivõrd rängad on selle mehe üleelamised ja katsumused missioonidel (no ta muud kaaslased kas pihustuvad haigusepuhangus põrmuks või süüakse ära jäähaide poolt vms äärmiselt dramaatilist ja verist; Kerensky saatjaks olemine ongi enamvähem enesetapumissioon). Kerenskyle endalegi jääb arusaamatuks, miks ta muudkui nii halbadesse olukordadesse satub, mis imelik adrenaliinilaks võtab ta üle võimust missioonidel möllates. Dahl asub sõprade abil laevas juhtuva kohta uurima, ning selgub, et kõiksugu missioonijuhtumid on veidrad või lausa jaburad. Ning akadeemilistes ringkondades ahhetamist põhjustanud ksenobioloogilised avastused on... on midagi muud. Ja kooruma hakkab midagi hoopis imelikku...

Okei, samalaadne tekst on ka raamatu tagakaanel, aga tõepoolest, ei taha saladusi paljastada. Lugu on naljakas ja kõiksugu ootamatute pööretega ning nii mõnigi algne jaburus saab loo jooksul veidike teistsuguse tausta. Klišeesid ei pöörata just pea peale, küll aga kasutab Scalzi neid vaimukalt. Ja kolmandas osas tõestab autor, et oskab soovi korral veelkord kirjutamist muuta.

Tekstil on ehk see väike puudus, et see on vast nauditavam lugeda nüüd-ja-praegu, teatud olukordade lahendused võivad aastate pärast väheke iganenud tunduda. Seega, kiirustage, seltsimehed unetud, tegemist on ohtra ja lõbusa kosmoseactioniga... ja mitte ainult.

Kommentaare ei ole: