Emily Dickinson – Kiri Maailmale (1988)

On Elu ja on Eluvorm –
nii erinevad need
kui Vein mis Huulil Veinist mis
on Vaadis erineb –
Üht küll ehk säilitada hää –
ekstaasi ihkav hing
ent ülemaks peab esimest –
Ma tean – ma proovisin –
(lk 65)




Et kuuldav vorm
on sõna surm
nii öeldakse.
Ma arvan et
vast alles siis
ta ärkab elule.
(lk 76)




Ma tean on piirat Aeg –
ja piiritu – on Vaev –
ja rõõm vaid laen –
kuid mis siis sest?

Ma tean et Surm on teel –
ka Eluahneim Meel
ei ole pääsend veel –
kuid mis siis sest?

Ma tean et Taevas kord
meid ootab selgus, kord,
uus Võrdsus kuigivõrd –
kuid mis siis sest?
(lk 84)

Neal Asher – Tulnukarheoloogia (Orioni vöö 1, 2020)

Asheri teksti olen kunagi lugenud, sellegipoolest oli igati mõnus seda eestikeelses tõlkes uuesti kogeda. Gabbleduck on plämapart? Miks mitte … kujuteldamatu võõrik on ta ikka.

Autor on puhtalt actioni peal väljas ning seegi tekst pakub erinevaid adrenaliinilakse. Tegelased on ikka üliolendid, kes pistavad rinda teiste üliolenditega ning peale üldist märatsemist ja hävingut roomavad varemete alt välja. Nii ka selles jutustuses.

Oleks muidugi huvitav lugeda mõnd Asheri romaani eestikeelsena – kui mälu ei peta, siis „Prador Moon“ on üsna õhuke ja kronoloogiliselt Polity sarja algusse paigutuv … kuid raske on kujutleda, et Sündmuste Horisondi koostajad jaksaks autoritasusid maksta ja kuidas siis õigesti tõlkida kõike seda võõriksõnavara. Ja no kes seda ostaks.

Ahjaa, lugu on siis sellest, et üks närune salakaubitseja tahab inimsoo vihastele vaenlastele pradoritele maha müüa tulnukarheloogilt röövitud mälusalve, mis peaks sisaldama … plämapardi intellekti varasalve. Plämapardid lasid endil nimelt ajud puhtaks rookida, et mitte lasta end hävitada viirusel, mis ründab tehnoloogiat kasutavaid elusolendeid (ja mis pühkis kaks tsivilisatsiooni, mis olid plämapartide eellaste kaasajal tegutsemas). Mälusalvestise leidnud ja sellest ilma jäänud (tumeda minevikuga) tulnukarheoloog vannub verist kättemaksu ning asub seda salakaubitsejat jälitama, kes aga oskab end hullemate jamade otsa kukutada. Tulemuseks siis asherlik märul.

Mnjah, peaks ikkagi Asheri romaanide lugemist jätkama.

ulmekirjanduse baas

Robert Reed - Mees kuldse õhupalliga (Orioni vöö 1, 2020)

Kui nüüd õigesti mõistan, siis selle jutustusega annab Reed mõista, kuidas ja miks inimkond Suure Laevaga kohtus, ja milleks see õigupoolest vajalik oli. Suure Laeva tsükkel on mulle enamvähem võõras artefakt ja ei saa ka öelda, et nüüd oleks huvi kerkinud – kuid vähemalt on nüüd olemas baasteadmised sellest, milline teaduslikult fantastiline maailm see on.

Lugu siis sellest, kuidas iidsele ja legendaarsele abielupaarile vihjatakse (või siis ette söödetakse), et Suures Laevas on veel valgeid laike, mida pole ühel või teisel põhjusel lähemalt uuritud. Abielupaar organiseerib ekspeditsiooni ning viimaks kahekesi jäädes satuvad koopavõrgustikku, kus satuvad … kellegi võimusesse. Täielikus pimeduses (halloo klaustrofoobia) kuulavad nad selle salapärase olendi ehk Liidu emissari jutustust – lugu, mis on kestnud tuhandeid ja miljoneid aastaid, ning kus oma osa on Maal ja ühel kuulajal. Ning … see tekitab segadust ja hirmu ja hämmastust.

Kadunud Tiit Tarlap oleks vast seda teksti hinnanud – kuivõrd osa sellest olendi jutustusest on atlantisliku tsivilisatsiooni tekkest, tõusust ja hävingust. Reed mõjub de Bodardi kõrval õige klassikaliselt, mis on vast paljudele lugejatele vast seeditavam. See lugu saab plusspunkte selle Suure Laeva tausta avamisest – oleks ju olnud üsna õnnetu värk, kui seeasemel oleks lugenud mõnest detailsemast kõrvalseigast. Mitte et ma nüüd tormaks käepärasemaid antoloogiaid lappama, et juurde ja juurde avastada. Kuigi muidugi võiks.

ulmekirjanduse baas

Aliette de Bodard - Pisarais Pärlite Tsitadell (Orioni vöö 1, 2020)

De Bodardi tõlkimine on omal moel ootamatu, ja seda teretulnum – mulle ei tulegi pähe, kas on üldse mõnd sedavõrd nüüdisulme üht nooremat nüüdisautorit eesti keelde tõlgitud (ehk Ann Leckie, Ken Liu; teised nüüdisulme tuntumad autorid on pigem ikka kogenumad). Ja noh, see tõlge aitab taastada usku, et neid Xuya jutte võib ikka vahelduseks lugeda.

Kui de Bodardi lühiromaanile (ja Xuya maailmale) paralleele otsida, meenub eelkõige Yoon Ha Lee Hexarchate’i maailm – niisamuti nö eksootilise aluspõhjaga (Leel ehk korea, de Bodardil vietnami mõjud); eesti keelde tõlgitust muidugi Ann Leckie triloogia. Eristuv on see, et de Bodardil pole ühtki Xuya romaani (saati siis triloogiat) avaldanud (mitte et tal romaani kirjutamise kogemus puuduks – aga need on pigem fantasy kanti); vähemalt minu loetud Xuya tekstidest ei meenu küll kronoloogilist järjepidevust; on vaid erinevad killud sellest maailmast (aga muidugi pole suuremat lugenudki).

Lugu siis sellest, kuidas imperaatori otsib jälgi oma kadunud vanemast tütrest, kelle valduses võiks olla tehnikat, mis aitaks impeeriumit ähvardavale naabrile vastu astuda. Probleem siis selles, et 30 aastat tagasi püüdis imperaator seda pagendatud tütre loodud „tsitadelli“ jõuga hävitada (kuna see oli formaalselt oht tema võimule), kuid viimasel hetkel jõudis see pagenduses kogukond jäljetult kaduda – võibolla on need ammu surnud, võibolla eksisteerivad kuskil mujal. Kadunud tütre otsinguks kasutab imperaator oma alamaid, järglasi ja armukest … õige imperaatorlikult ära.

Igal juhul, väga meeldiv, et niisugust nüüdisulmet eesti keelde vahendatakse.

ulmekirjanduse baas