De Bodardi tõlkimine on omal moel
ootamatu, ja seda teretulnum – mulle ei tulegi pähe, kas on üldse mõnd sedavõrd
nüüdisulme üht nooremat nüüdisautorit eesti keelde tõlgitud (ehk Ann Leckie,
Ken Liu; teised nüüdisulme tuntumad autorid on pigem ikka kogenumad). Ja noh,
see tõlge aitab taastada usku, et neid Xuya jutte võib ikka vahelduseks lugeda.
Kui de Bodardi lühiromaanile (ja
Xuya maailmale) paralleele otsida, meenub eelkõige Yoon Ha Lee Hexarchate’i
maailm – niisamuti nö eksootilise aluspõhjaga (Leel ehk korea, de Bodardil vietnami
mõjud); eesti keelde tõlgitust muidugi Ann Leckie triloogia. Eristuv on see, et
de Bodardil pole ühtki Xuya romaani (saati siis triloogiat) avaldanud (mitte et
tal romaani kirjutamise kogemus puuduks – aga need on pigem fantasy kanti);
vähemalt minu loetud Xuya tekstidest ei meenu küll kronoloogilist järjepidevust;
on vaid erinevad killud sellest maailmast (aga muidugi pole suuremat lugenudki).
Lugu siis sellest, kuidas
imperaatori otsib jälgi oma kadunud vanemast tütrest, kelle valduses võiks olla
tehnikat, mis aitaks impeeriumit ähvardavale naabrile vastu astuda. Probleem siis
selles, et 30 aastat tagasi püüdis imperaator seda pagendatud tütre loodud „tsitadelli“
jõuga hävitada (kuna see oli formaalselt oht tema võimule), kuid viimasel
hetkel jõudis see pagenduses kogukond jäljetult kaduda – võibolla on need ammu
surnud, võibolla eksisteerivad kuskil mujal. Kadunud tütre otsinguks kasutab
imperaator oma alamaid, järglasi ja armukest … õige imperaatorlikult ära.
Igal juhul, väga meeldiv, et
niisugust nüüdisulmet eesti keelde vahendatakse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar