Aliette de Bodard - The Days of the War, as Red as Blood, as Dark as Bile (The Mammoth Book of Best New SF 28, 2015)

Sünge ja poeetiline lugu lapsest, kes soovib nende maailmu räsiva kodusõja lõppu – et tema on kaotajate poolel, siis ootab ta üht vägevat võitu mässuliste üle, mis aitaks Impeeriumil taas jalgele tõusta. Aga Impeerium kaotab ja kaotab lojaalseid planeete ning lõppu sellele pole – sõda on hoopis tüdruku planeedile jõudmas.

Aga et lugu ikkagi õieti galaktiline oleks, siis see laps on enese ja teiste teadmata üks õige eriline inimolend … ja ootamatul kombel tal olekski võimalus anda jaksu mässuliste peatamiseks. Kuid … sellel on muidugi õige ränk hind.

Et siis vietnamimaiguline Xuya lugu kaugest ja verisest tulevikuilmast, kus inimkond on jagunenud kaugetele planeetidele ning õnne ja heaolu otsingul vanaviisi edasi kakleb ja enda paremust maksma paneb. Tekst on igati dramaatiline – sõjakoledused ja häving läbi noore tüdruku silmade – aga samas paneb veidi kulmu kergitama jutu selgroog selle tüdruku väljavalitusest, see on nagu … veidi jaburalt fantastiline või deus ex machina. Muidugi, nagu sissejuhatusest lugeda saab, on tegu järjega jutustusele „On a Red Station“, mistõttu on ehk oluline juba varem ära öeldud ja seepärast ei mõjuks kangelanna olemust ehk nii sulest imetuna. Noh, seda teksti mul kahjuks käepärast pole.

ulmekirjanduse baas