Ootamatult vaimukas lühilugu
kahest rüütlist, kes kõnnumaa öös lõkke ääres lohet ootavad. Nende jutt maalib
pildi ilmatumast elukast, kelle eest pole mingit kaitset … ja ennäe imet, suure
mürinaga hakkabki kaugusest üle kõnnumaa lohe tulema. Rüüd selga ja hobustele,
saatusele vastu!
Ja loo puänti võiks tõlgendada
kas siis anekdoodina või ajarännu või hoopis dimensioonide vahelise juhtumi
võtmes. Esmalt ajas itsitama, hiljem mõtlesin … et ehk on midagi ulmelisemat.
Loo algus viis mõttele, et ehk on
see tekst kaugeks eellaseks Ishiguro „Maetud hiiglasele“ … aga no vaevalt. Või siis
tõesti – lihtsalt puändile ehitatud? Vaikselt hakkab mulle tunduma, et Bradbury
võib päris korralik lühijuttude autor olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar