14 jaanuar, 2020

Ray Bradbury – Lohe (Kaleidoskoop, 2000)


Ootamatult vaimukas lühilugu kahest rüütlist, kes kõnnumaa öös lõkke ääres lohet ootavad. Nende jutt maalib pildi ilmatumast elukast, kelle eest pole mingit kaitset … ja ennäe imet, suure mürinaga hakkabki kaugusest üle kõnnumaa lohe tulema. Rüüd selga ja hobustele, saatusele vastu!

Ja loo puänti võiks tõlgendada kas siis anekdoodina või ajarännu või hoopis dimensioonide vahelise juhtumi võtmes. Esmalt ajas itsitama, hiljem mõtlesin … et ehk on midagi ulmelisemat.

Loo algus viis mõttele, et ehk on see tekst kaugeks eellaseks Ishiguro „Maetud hiiglasele“ … aga no vaevalt. Või siis tõesti – lihtsalt puändile ehitatud? Vaikselt hakkab mulle tunduma, et Bradbury võib päris korralik lühijuttude autor olla.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar