William Gibson - Neuromancer (1984)

Tahtmine jälle Gibsonit lugeda tekkis mul jõulude paiku sõprade pool riiulis tema raamatute rivi nähes. Eks ma olen neid seal varemgi vaadanud, aga seekord käis mingi klõps, mille tagajärjel olen nüüd lõpuks "Neuromanceri" uuesti läbi lugenud - umbes kuskil 18 aastat pärast esimest lugemist. Nii pika vahega mõnda teost üle lugeda on mõnevõrra kummastav kogemus, mida samas on järjest suurem tung veidi sagedamini harrastada, kuna see on osutunud vägagi valgustavaks. Raamatut mõistad pool eluiga hiljem muidugi teisiti, see ei tohiks kedagi üllatada. Veelgi põnevam on aga kõik see, mida nõnda lugedes enda kohta teada saad. Tuleb välja, et vananemine (mis on väga suhteline mõiste - no mis vanur sa kolmekümnendate keskel ikka oled) on mõneti täitsa kasulik.

Et nüüd tasapisi ka raamatu enda juurde minna, siis kahtlemata ei pannud ma näiteks noore lugejana tähele, kui banaalne ja stereotüüpne on romaani süžee; sama võib öelda ka tema tegelaskujude kohta. Lugu on mõnes mõttes selline keskmise detektiiviromaani oma: Case on põhjakäinud häkker, kellelt endine tööandja, kelle tagant ta raha varastas, on võtnud ära võime siseneda küberruumi, maatriksisse. Nüüd elab ta Tokyos, kus tiksub narkouimas vaikselt surma poole, kuni kohtub salapärase Armitage'iga, kes palkab ta veel salapärasemat häkkimistööd tegema; nendega liitub võitlejanna Molly, kellega Case'il tekib kohe mingi suhe või asi. Koos röövivad nad kõigepealt mälukasseti Case'i endise õpetaja ja partneri teadvuse konstruktiga ning suunduvad seejärel kosmosesse, et seal, nagu välja tuleb, murda sisse Tessier-Ashpooli suurkorporatsiooni arvutisüsteemi ning vabastada kammitsaist tehisintellekt nimega Wintermute, kes on õieti ka kogu operatsiooni taga. Lõpplahenduski on suht hard boiled-stiilis. Süžeelisi klišeesid leiab teisigi ja tegelaskujud on nagu papist ja õõnsad, aga kokkuvõttes häirib see hämmastavalt vähe ning tuleb mõnes mõttes kasukski: tuleb välja, et selliseski maailmas võivad endiselt juhtuda tavaliste (mõnevõrra klišeelike) inimestega tavalised (klišeelikud) lood. Nad peavadki olema kahemõõtmelised ja banaalsed, sest lõppkokkuvõttes on "Neuromancer" raamat uuest maailmast.

See uus maailm ei ole seejuures uus planeet ega universum, vaid meie enda oma edasiarendus, ekstrapolatsioon. See on Gibsoni (ning tema mõttekaaslaste) ettekujutus sellest, kuhu meie maailm võib jõuda, seejuures kirjeldatuna suuresti läbi sellesama moodsa maailma keele. Kui ma ise olen kunagi heitnud ulmekirjandusele ette, et see ei ole lõppkokkuvõttes võimeline kirjeldama midagi täiesti võõrast või täiesti uudset, kuna see on keele kaudu paratamatult kinni olemasolevates asjades ning ei ole võimeline oleviku keelest välja rabelema, siis Gibson mu meelest isegi ei püüa seda, vaid vastupidi, kasutab oleviku kammitsaid ära uue poeetika loomiseks. See on moodsa aja asjade poeetika, kus metafoorideks ei ole enam füüsilised käbid-kännud, kivid ja kapsaaiad, vaid televiisorid, kiirrongid, kroom ja neoon. Selle puhtaimaks väljenduseks on ehk romaani avalause: The sky above the port was the color of a television set tuned to a dead channel. Või siis: The drug hit him like an express train, a white-hot column of light mounting his spine from the region of his prostate, illuminating the sutures of his skull with x-rays of short-circuited sexual energy. His teeth sang in their individual sockets like tuning forks, each one pitch-perfect and clear as ethanol. His bones, beneath the hazy envelope of flesh, were chromed and polished, the joints lubricated with a film of silicone. Sandstorms raged across the scoured floor of his skull, generating waves of high thin static that broke behind his eyes, spheres of purest crystal, expanding...The anger was expanding, relentless, exponential, riding out behind the betaphenethylamine rush like a carrier wave, a seismic fluid, rich and corrosive.

Küberpunk on tänaseks üsna aegunud nähtus, kuid selle jälgi näeme kultuuris kõikjal. See on meile uue keele, millega kirjeldada lähistulevikku, eelkõige aga tehnoloogia mõju inimteadvusele.  "Neuromanceri" ilmseid mõjutusi leiab teistest ulmeteostest (esimesena torkab pähe Dan Simmonsi "Hyperioni" tehnotasand), filmidest, nagu "Matrix" - milles Gibsoni mõjutused on väga otsesed, alustades juba pealkirjaga: "maatriksiks" nimetab oma küberruumi ka Gibson; aga ka nii mõnigi stseen (nt suur tulistamine kõrghoone fuajees) tundub olevat siit maha kirjutatud... Ja Gibsoni jälgi leiab ka "Inceptionist" - jällegi mõned visuaalid (tühi liivarand varemeis linnaga), aga ehk ka teadvusse tungimise teema üleüldse, kuna Gibsonil on ju arvutid eelkõige vaid inimteadvuse metafoor.

Jälle üks ekskurss mälestustesse: olen arvuti ees ja kõrval veetnud enamiku oma elust, sh ka suure osa lapseeast. Esimest korda nägin sellist aparaati kuskil kuueaastasena venna klassikaaslase sünnipäeval - see oli nõukogude toode nimega Krista ning sellel sai mängida "Oregoni teed" ja veel mõnda mängu. Ning see oli lihtsalt joovastav. Veelgi põnevam hetk oli esimese päris oma arvuti saamine. Tänapäeval oleme harjunud, et igal pisemalgi vidinal kipub olema arvuti sees, nutiseadmed on kõikjal ning toonane, 80ndate lõpu või väga varaste 90ndate tehnika tundub nii mannetuna: mälu loeti kilobaitides, internetist polnud enamik veel kuulnudki ning andmeid liigutati põhiliselt helikassettidega. Kuid joovastus, mida Case tunneb maatriksisse sisenedes, on kahtlemata analoogne sellega, mida esimest korda arvutiekraani (õigemini arvutiga ühendatud telekaekraani) vaadates tundsin; praegu järele mõeldes oli ka esimene "Neuromanceri" lugemine mu jaoks samasugune laks. Kindlasti tunneksime kõik oma nutitelefone vahtides iga kord sedasama, kui vaid inimaju nõnda kähku asjadega ära ei harjuks ja joovastustunnet kuhugi ära ei topiks: "Been there, done that." Nõnda me jäämegi igavesti otsima seda joovastust esimesest ühendumisest küberruumiga (paralleelid narkosõltuvusega on igati kohased) - või esimesest korrast, mil lugesime midagi nii põrutavat kui minu jaoks oli toona Gibson.