Lühilugu mehest, kes on oma ameti
viimane esindaja ja seetõttu sotsiaalteadlastele igati huvitav uurimisobjekt.
Ülikool sõidutab ta kohale, viib hotelli ja korraldab vastuvõtte ning
vastutasuks räägib mees erinevatele kraaditudengitele kadunud aegadest ning
elukutsest ja selle saladustega seonduvast. Saab siis tasu ja sõidab edasi, et
päevatööga edasi teenida – kuniks jaksu ja võimalust.
See melanhoolne lugu polegi
niivõrd ulmeline kui lihtsalt lugu kadunud ajast – kuigi mitmed tulevikulood
räägivad sellest, kuidas peale senise ühiskonnakorra kokkuvarisemist hakkavad
peale olukorra stabiliseerumist ringi sõitma erinevad rändtrupid jms, et hoida
kultuuri ja selle pärandit: noh, selle loo puhul nii vast ei ole. Aga jah,
helge lähitulevik ning sellele vastukaaluks eemaldumine 20. sajandi
kultuurifenomenidest nagu rändtsirkused jms – eks teksti võiks ka hinnata
mentaliteediloo raames või midagi.
Omal moel armas lugu (mis pole
küll kirjutatud pisaraid kiskuvalt vms), aga samas ei tekitanud minus ka
suuremat kaasaelamist – küllap pole nii suur americana huviline.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar