See raamat osutus tõeliselt meeldivaks üllatajaks. Kui aus olla, siis puudusid mul üldse mingisugusedki ootused ning lugema hakates kahanesid need ootused veelgi, sest teema oli vananev luuletaja, kes ameti maha pannud ning tema kohatult vanas eas saadud poeg, kel mõistusega kõik päris mitte nõnda ei ole kui teistel inimestel. Poole pealt hakkasin aimama ka, et kuhu asi välja võiks jõuda, aga ... aga ... selleks hetkeks oli autori kirjutamise viis mind juba suutnud ära veenda, lugu, mille kartsin olevat kuiva ja kopitanud oli kõike muud kui seda. Kuigi lõpuks tuleb muidugi ka puänt, mida võib aga võib ka mitte ette aimata, olgu siis osaliselt või tervenisti, siis ei kahane lugemisrõõm ega järelmaik põrmugi, kuna ka lõpplahenduseni viival teel vähimatki allahindlust ei tehta. Nauditav on olustiku ja asjade-kohtade kirjeldus, poja eripära, ümbritsevasse sobitumine ja isa suhe temasse on paigas nõnda, et teel lõpplahenduse poole võib täiesti rahulikult arutleda selle üle, et kuidas ikkagi sellist last (isegi kui päriselt päris sellist last olla ei saakski) ühiskonda sobitada ja kuidas armastada ja muud taolist. Ning lõppkokkuvõttes jällegi võib ilmselt üht koma teist mõtiskleda luuletajaks olemise kohustuslike elementide ja tõelise tuuma üle, kui tahta, ehk vanuigi vanal rasval narrusi tegevate kirjainimeste aadressil satiirigi välja lugeda? Mul pole küll aimu ajast ja kontekstist, milles autor kirjutas, aganoh, sedalaadi satiiri jaoks on vist enamvähem igal ajal ja igas kirjandusruumis mingisugune kontekst alati olemas. Igal juhul aga on tõlkija järelsõnas lubatud soe huumor ja osavõtt samuti täiesti kohal ning see kombinatsioonis terviku iga osa läbimõeldud ja oskusliku teostusega võimaldab vabalt nautida lugu ükskõik millisel lugeja valitud tasandil või siis mitmel korraga.
Novat. Ja siis kui ma teise looni jõudsin, siis olin nagu too korvipunuja mustlaste muinasjutus, kes kuldseid pajusid nähes hõbedastelt korjatud vitsad maha viskas ja uut sületäit lõikuma asus. Teine lugu seob meisterliku kergusega luhtunud ent lahutamata abielutandril valitseva vaikuse Iisraeli okupatsiooniga Siinai poolsaarel (1967-82), jätmata kasutamata ka võimalust muiata/irvitada rahvusluse ja juutluse propaganda üle ning samas ka akadeemia eluvõõruse üle ning seda kõike veel läbi Strugatskiliku (noh, ei oska praegu teisiti nimetada) kummastuse ja jantliku tühjatallamise atmosfääri, taamal, kauguses, paistmas Suessi kanal. Kui see kõik nüüd liiga seiklusrikas tundub, siis võib asja ka kokku võtta nõnda, et abielulahutuse veerel professor täidab väekohustust sõduritele külalisloenguid pidades. Käesolev lühijutt kirjeldab tema külastust raketibaasi 612, et pidada loeng teemal „Sionism võistluses teiste ideoloogiatega“või „Iisraeli kodaniku juutlus“või „Iisraeli ühiskonna pale kestva konflikti tingimustes“ - täpsemalt otsustab ta kohapeal. Ka siin tuleb, võibolla, et veel rohkemgi esile, kuidas on ühtseks tervikuks seotud erinevad tasandid (peresuhted, ühiskonnakriitika, ...), sealjuures loo käiku ja põnevust ja atmosfääri meisterliku detailsusega hallates – peagu (väga hea) krimiromaaniliku ettehoolega, võiks öelda.
Ülistuslaulu lõpetuseks (ärgem siis nüüd maailmaimet ka oodake, aga lihtsalt niisama hea elamuse najel on ka vahel vaja raamatutest kirjutada) – ühesõnaga humoorikas ja tihe ja meisterlik ning lisapoonusena pilguheit Iisraeli, mis minu jaoks uudne. Nüüd peab uurima, kas järelsõnas mainitud sama autori „Molcho“ või mõni muu romaan on siis nüüdseks eesti keelde jõudnud või mitte. (Ilmneb, et ei ole, aga olla see-eest veel mitu lumeisväärt Iisraeli kirjandust ka teistelt autoritelt)
___
Luuletaja kasvav vaikimine
Ta on mu vanaduspäevade laps. Ta sündis ettekavatsematult, eksituse tõttu, mingi ime läbi, sest me mõlemad, tema ema ja mina, olime jõudnud juba vanaduse künnisele.
Ma mäletan hästi päevi, mis eelnesid tema sünnile. Eriliselt ilus, mahe ja vga pikk kevad. Ning mina, luuletaja, kes oli avaldanud juba viis luuletuskogu olin otsustanud kirjutamise lõpetada: vastuvaidlematust veendumusest, täielikust meeleheitest, mis oli lõplik. Sest alles sel kevadel tunnistasin ma iseendale, et mul on parem vaikida.
Mu laul oli kaduma läinud -
Mu lähemad sõbrad olid juba varem hakanud ajama mind meeleheitele, sisendama mulle hirmu. Kõike maha tegema. Noorte luuletajate luuletused ajasid mind segadusse, vapustasid mind. Salajas püüdsin ma kirjutada nende laadis ning sel kombel tekkis halvim, mis ma eales olen kirjutanud. Ma ütlesin endale: „Järelikult vaikin ma nüüdsest peale ja edaspidi
/.../
Ning äkki see ootamatu rasedus -
Selline häbi -
(lk 6)
Raketibaas 612
„Ta eelistab oma loengute teemasid mitte kohe avaldada. Esimesel pilgulg näivad nad vanamoelised, raskepärased, võivad eemale peletada...
„Rääkige narkootikumidest, „ teeb juht talle lahkelt ettepaneku.
„Kas te oskate narkootikumidest rääkida?“
„Narkootikumidest?“ Küsib õppejõud lõbustatult.
„Jah, mõne aja eest ma viisin neile lektori, kes rääkis narkootikumidest... Viis poisid arust ära...“ (lk 42)
„Naine kuulab teda rahulikult, päikeseloojak kumab tema näol, otsekui ei puutukski mehe sõnad teda, läheksid temast mööda ning langeksid kaljudele ümberringi. Mees naeratab, kummardub, et noppida lehti põõsalt, mis kõrbenult ja tolmusena tema jalge ees kasvab, märkab riidetükki, lohus paari roostetanud, tuulest näritud kanistrit, tankiroomiku lüli, nõgist puldanit, tühje konservikarpe, lahtimurtud padrunikaste. Purukslöödud sõjaväe jäänused vedelevad kaljusel maapinnal otsekui kuivendatud merepõhjal.
„Kas siin on juba peetud loenguid nende teemade üle?“ küsib ta meeleheites, millest ta ise aru ei saa. (lk 49)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar