Jätkub Jemisini auhinnatud
triloogia eesti keelde vahendamine ning ikka veel ei suuda ma sellest täiega
vaimustuda – ja no mäletaks ma siis suurt „Viiendas aastaajas“ toimunut.
Muidugi, kui kunagi peaks ilmuma viimane osa, peaks enne selle kallale asumist
esimesed kaks osa uuesti läbi lugema.
Kuid õrnalt tundub, et
„Obeliskivärav“ on ehk kuidagi loetavam (või kontsentreeritum?) kui avaraamat.
Tegevusliine on vaid kolm ja need kõik toimuvad enamvähem samaaegselt … ja susi
teab, keda või mida neist usaldada, kes ema ja tütart ümbritsevad. Igal juhul,
ema on kinni jäänud maa-alusesse hiiglaslikku pelgupaika, kus siis
taaskohtumine Alabasteriga ei kulge just kõige rõõmsamalt – kuna mees on Maa
lõhestamise järel kivistumas ja ta kivisööjast sõber maiustab ta kehaosadega.
Siiski annab Alabaster mitmeid vihjeid, mida Essun peaks tegema, et Maa saaks
Kuu tagasi ja nii ehk aastaajad vaibuksid.
Samal ajal langeb see maa-alune
Castrima piiramisrõngasse, mida mahitavad … teistsugused kivisööjad, kel pole
mingit soovi näha Essunit obeliske ühendamas ega muidu pikemaajalist
inimtegevust. Castrimale pannakse ette ultimaatum – kas sealsed inimesed
ühinevad vägevama kunnaga ning heidavad välja orogeenid (kivisööjatele saagiks)
või nad hävitatakse. See küsimus … tekitab pingeid.
Essuni tütar Nassun on koos oma
lapsetapjast isaga aga rännanud seni teadmata suunas, kuni viimaks jõudnud
sellisele ääremaale, kus kuulu järgi ravitakse lapsi orogeneesist vabaks – aga
tegelikult on sealse „kooli“ pidajatel (kaitsjatel!) mingid omad salaplaanid,
mida neile usaldatud haigete inimestega peale hakata. Jällegi – kas Nassuni ja
ta võimete kasutamine on tingimata nö üldiseks hüvanguks (või mis see üldse
olla võiks?), mida kaitsja Schaffa õieti plaanib, miks ta sellest noorest
tüdrukust nii hoolib. Ja siis see kivisööja, kes lõpus tüdrukut avitab. Eksole.
Ja need kivisööjad, ehk siis
iidsed inimesed ning nende erinevate fraktsioonide soovid ja vajadused ja
omavahelised võitlused – Essun kogeb nende võitlusi eriti teravalt (Hoa!);
Nassuni puhul ei suuda ma just kindlalt väita, mis on tema mentorist kivisööja
kaugemaks sihiks. Ja Maa, ons ta tõesti nii kurb või hoolimatu või vihane.
Ühesõnaga, igati geoloogiline
fantasy, kus viimsepäevamöllu on avalehtedest viimasteni ning mitmed kivimid ja
kivisööjad õige uue sisu saavad. Jemisin pole miski traditsiooniline ulmeautor,
mistõttu teksti lugemine pole kindlasti uinutav öökapilugemine. Eks oleks
huvitav teada, kas tõlkija on kohendanud esimeses tõlkes esinenud küsitavusi
tõlkevastetega ja kas on lootust, et kolmas osa samuti ilmub.
hyperebaaktiivne
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar