02 juuli, 2018

N. K. Jemisin – Viies aastaaeg (2018)


Romaani võiks nimetada tektoonika-fantasyks, igal juhul on siin kõvasti tegemist kõiksugu geoloogiliste protsesside möllamistega – seda õnneks mitte kontemurdvalt kirjapanduna (mis protsessid ja mis viies aastaaeg, need on vast üldteada värgid ja ei hakka siin postituses üle kordama), vaid … omal moel ängistav-põnevalt. No ja kuivõrd tegu on tektoonikaga, võiks edasi mõelda cli fi’le, sest et mõnigi katastroof-kataklüsm tuleneb inimtegevuse tagajärgedest (veidi kahju, et pole lugenud neid James Lovelocki Gaia-teooriaid), nii võiks seda raamatut lugeda ka kui hoiatusromaani.

Kõlab vast jumalavallatult, aga Jemisini kirjutusviis meenutab mõneti mu kujutluste Triinu Merest (et siis jutt pole reaalsest autorist ega isikust, vaid autorist, mis kirjutab mu … fantaasias (?)), kes kirjutaks niisugust fantasyt – aga arvatavasti oleks Merese peategelane veel okkalisema hingeeluga. Igal juhul, romaani peategelane pole miski kaunishing, kes tõttaks lillelt lillele – ei, ta on ärgas ja inimlike vastuoludega, kelle reageeringud võivad vahel panna pead vangutama, aga selline see elu ongi. Raamatu tegelased võiks jagada neljaks – inimesed, orogeenid, kivisööjad ja Maa; ehk on tegu omamoodi arenguetappidega? Ehk kes need erivõimetega orogeenid õieti on (tegemist on inimestega, kuivõrd saadakse järglasi tavainimestega), ja kivisööjad, mis wtf olendid need veel on. Eksole.

Romaani tegevustik kulgeb kolmes ajas, mis kirjeldavad peategelase kasvamist … järgmise romaanina (mis loodetavasti on samuti tõlkimisplaanis!), kust on siis oodata kõrgelennulisemat tulevärki – ehk siis mida hakkab peategelane peale selle tektoonilise jamaga (hirmus, hirmus viies aastaaeg on alanud!), mille on põhjustanud … põhjustanud mitmed reageeringud, mille tagapõhi paljastub ehk triloogia järgmistes osades. Ja see seltskond, mis lõpuks ta ümber koondub (ikkagi quest, eksole) … no näis, mis kasutus ja millised motiivid neil õige on; igal juhul ei saa öelda, et nad kindlasti truult peategelast ja tema eesmärki teeniksid.

„Ta sikutab kuhjast välja puntra loomasööta hobuste jaoks, kallab neile joomiseks puldanämbrisse veidi vett, silmitseb nende pabulahunnikut ja mõtleb selle kühveldamisele üle suurtee ääre, et mitte lõhna tunda.“ (lk 108) – huvitav, et tegelikult ei tule ette, et niisugustes raamatutes räägitakse ratsutamiseks tarbitavate loomade sitast ja selle haisust.

7 kommentaari:

seentaimed ütles ...

Jemisini Twitteri järgi on Tänapäev juba omandanud ka teise osa tõlkeõigused. Kolmanda kohta ei tea.

Tõlget olen seni ise vaid sirvinud; yldiselt oli väga mõnus, kuigi mitmeid asju oleks ise teisiti tõlkinud. Aga noh, eks see on juba minu oma patoloogia :)

kolm ütles ...

Tõlke avaldamisega on vast kiirustatud, päris mitmeid näpukaid on välja rookimata jäänud.

Kuidas kivataju/kivamine originaalis on?

seentaimed ütles ...

Ilmselt sessing (ei sirvinud tõlget ilmselgelt just väga põhjalikult)? Aga kuidas neid tajuorganeid nimetatakse, mis on inglise keeles sessapinae?

seentaimed ütles ...

Kopi-peistin siia täienduseks/toeks ka oma arvamuse aastast 2016:

Tunnistan ausalt, et ei olnud varem Jemisinilt midagi lugenud, kuigi olin temast kuulnud. Kuuldu-loetu põhjal ootasin sotsiaalselt ääretult tundlikku fantaasiakirjandust, kuid „Viies aastaaeg“ on midagi palju enamat. Jah, sotsiaalselt on teos tõesti ääretult tundlik, esitades väga detailse ja elava pildi yhiskonnast, mis on kujunenud maailmas, kus kataklysmid on suhteliselt regulaarne nähtus, rahvatarkus keskendub nende yleelamisele (kõigepealt ehita myyr) ning pilgud on alati suunatud maha. Maailmast, mis juba raamatu alguses otsa lõppeb (lõplikult, nagu meile lubatakse). Samas on see ka – ja isegi eelkõige – raamat yksikisiku tragöödiast, millega võrreldes globaalne katastroof…ei kahvatu, seda kindlasti mitte, kuid sellega on võimalik leppida, kuna see võimaldab mõista, miks keegi võiks tahta maailmale lõppu teha. Ja mõistagi on see ääretult hästi kirjutatud raamat, mis hetkekski sind oma detailsusega ei koorma (paradoksaalselt, kuna see kujuteldav maailm on nii detailne ja keerukas), kuna kõik tundub nii loomulikuna.

kolm ütles ...

Ühest kõrvast sisse, teisest välja... ja juba enam ei mäleta. Raamat oli raamatukogust, seega ei saa ka üle kontrollida.

Ohtlik väide - et on võimalik mõista seda, kui üksikisik (või klass) peaks soovima maailmale lõppu teha.

seentaimed ütles ...

Nõus. Tagantjärele peaks kirjutatut kvalifitseerima umbes nii, et "vähemalt hetkeks tekib tunne, et sa mõistad, miks..."

seentaimed ütles ...

Loen nüüd ka lõpuks eestikeelset tõlget ning tõesti, tõlke avaldamisega on ilmselgelt liialt kiirustatud. Paljud asjad valmistavad lausa suurt hingepiina - ja ma ei mõtle isegi lausekonstruktsioone, vaid sõnavalikuid, mis teksti keeleliselt kõvasti vaesestavad (ja asi ei saa nende puhul sugugi olla Uusjärve andevaesuses, sest samal ajal on tekstis ka palju toredaid leide, mille peale ma ise tõlkides võib-olla poleks tulnudki, nagu "kund" "commi" vastena või "pakk" orogeenivõimeteta inimeste kohta (originaalis "still"). Näiteks häirib mind see, kuidas orogeenide sõimunimeks on saanud sisutyhi "roge" - inglise keeles oli see "rogga", mille assotsiatsioonid peaks olema päris ilmsed. Eesti keeles võinuks see samuti olla midagi sellist, mida oleks vastik välja öelda, midagi selgelt halvamaigulist. Kõige labasem oleks näiteks lihtsalt "röga, röga(ka)d" - või siis kohandada mõne naaberrahva sõimunime - "venku" -> "ronku" (või "ronk"). Ja muid kohti on veel, mis teeb mu elu päris raskeks.