Paul Raud "Kellata torn". Tänapäev, 2019.

Muljetavaldav rida fantaasiamaastike. Aeg ja ruum on kenasti segi paisatud ja igasuguseid müüte ja viiteid on samuti kapaga. Fantaasia/ulme ja maagilise realismi sõpru paitab see raamat kahtlemata üksjagu - alustagem tollest müstilisest linnast oma südames laiuva kõrbe ning hauakambrite tolmuga, mis kõrbeliivasti jagu saab ja jätkakem ooperimajaga, mis oma tujukate treppide, räuskava aadli ja peaaegu, et aurupungiliku katlaruumiga on omaette vaatamisväärsus. Noh, ega unustada ei maksa ka labürintmetsa ja Dominiiklaste kloostrit ei vaata ma kunagi enam sama pilguga - kuigi Kellata tornis loomulikult päris maakaardil näpuga järge ajada ei saa. Seitsme maa ja mere taga asub see väike riik, ning pankrannikut leiab siin lõunapoolt, näiteks. Kuigi, kahetsust võib tunda selle üle, et üheski neist paikadest just väga pikalt ja põhjalikult olla ei lasta - kahtlustan, et oleks päris palju neid, kes tahaks lugeda eraldi raamatut Toomkooli asukate seiklustest salapäraste ja muutlike uste ja käikudega majas, kus raamatukogu on ainus, mille peale kindel saab olla.

Loo põhitaotlus ei ole siiski fantaasiasõprade õdustamine, (ehk pigem vastupidi) vaid midagi üdini inimlikku, sõprus, märkamine-mittemärkamine, nihestatus. Peategelane Nicolas ajab kunagise koolikaaslase Bruno jälgi, kuid Bruno on kuhugi eest ära läinud ... kuhu? Ja kas tegelikult ongi asi Brunos või kes on see Tema, kes justkui iseenesest meenub. Ja kas on kõigeks juba hilja? Seega on nii peafookus, mitte maailmaloomel iseenesest vaid katsel leida üles see, mis on elus päris ja päriselt oluline.

Minul tekkisid paralleelid Ishiguro, Gaimani ja ka Pratchetti tekstidega, kuid kahtlemata puutub asjasse Fowlesi "Maag", kuigi ma ise viimast lugenud ei ole või siis lugesin nii ammu, et ei mäleta (ilmselt peaks seda viga parandama...)

Kõige suuremaks miinuseks on vast kontrast loodud maailma nii visuaalse kui seosterikkuse (antiikmütoloogia muuhulgas) ja võimalustekülluse ning loojutustuse vahel. Oleksin tahtnud märksa põhjalikumalt Nicolase esmatasandil reaalsusse sisse elada ja alles siis pisut analüütilisem pilk appi võtta. Praegu jäi loojutustus kuidagi pigem ... noorteromaanilikuks võrreldes ülejäänud osade keerukuse ja ambitsioonikusega. Aganoh, ega mina siin muidugi ka mingi ütleja ole.

Samas on väga nauditav ikkagi see nn geograafilise ja kultuurilise nullpunkti aspekt. On ära tunda nii ühiskonnakriitikat, olgu see siis laiemalt kapitalistlik tarbimisühiskond (too punane vaip tühjas parkimismajas on päris meeldejääv) või torge tänavaaukude suunas või nii kodune ekslemine kellegi juurde metsatallu kartulisalatit, kilu ja tikrikooki sööma - olgu pealegi naabritädi Minni tegelik nimi Minerva ja isegi kui Estonia teater just otseselt asjasse ei pruugi puutuda, siis ikkagi ei vaata ma just Estonia treppe kunagi enam päris sama pilguga. Ja nii edasi.

Ahjaa, kaanepilti tasub samuti hoolega tähele panna - see, lisaks, et kena vaadata, on ka loo endaga sama intiimselt seotud kui antiikmütoloogia.

Huvitav veel, palju meil neid kirjanduslikke -veresid nüüd ka on juba? On loomulikult Paunvere, siis on Silvia Stökeli lugude Omavere (kus sünnib üksjagu jubedat) ja siin raamatus oli Vennavere, mille nimestki võib aimata, et ega midagi head seal juhtuda saanud.

Nupuvajutusega avanes ühtäkki maapind nende ees ja auto veeres sujuvalt hämarasse tunnelisse, mis viis mehed avarasse parklasse. Siia-sinna olid pargitud mõned uhkemad autod, samasugused kõverad ja kallid nagu ka Leo masin, kuid muidu seisis parkla tühjana. Põrandaid kattis siin seevastu paks sametvaip, imepehme ja punane, kuhu autod ikka oma õliseid jälgi vedasid.

"Oh, ära sa mulle sellest vaibast üldse räägi!" hüüatas Leo, kui Nicolase imestunud pilku märkas. "Mul on tunne, et ma lasen seda iga paari päeva järel puhastada. Aga no mis sa teed, elu jäljed ikkagi." (lk 154)

Kogu peadpööritavast kirevusest hoolimata on Kellata torn sünge raamat, meeleolult hall raamat, raamat, kus alguslehekülgedel ära mainitud hauakambrite tolm teeb oma tööd.