Tekst, mis saatesõna järgi kuulub
hiljuti ingliskeelses tõlkes ilmunud romaani „The Waste Tide“ maailma; ehk siis
lähituleviku Hiina majanduslikud ja sotsiaalses rõõmud ja raskused. Käesolev
lugu on õige sünge (ka romaan pole eriline lillepidu) ning käsitleb mitme
tegelase õige okkalist elukäiku.
Tekst leiab aset värskes
linnastus, mis moodustunud viiest külast (noh, hiina ja eesti küla on ikka väga
erinevad mõisted) – aastaid tagasi hakati siin hoogsalt kõrghoonetega
kinnisvaraarendust ajama, mis aga kinnisvaramulli lõppedes sai valusalt vastu
näppe. Tihedalt kokku ehitatud hooned aga jäid, ning sinna sattusid elama
kõiksugu head, pahad ja koledad. Loo peategelane oli miskisugune insener, kes
nüüd müüb kohalikele kõiksugu tehnikavidinaid. Üks edukamaid artikleid on
kehale paigutatavad interaktiivsed andurid, mis reageerivad selle kandja
kõiksugu emotsioonidele – nii on üheks tema kliendiks ihaldusväärne prostituut,
kelle klientidele meeldib selline kehaline „värvimuusika“. Siis aga selgub, et
prostituut ootab last oma kupeldajast abikaasalt, kes ei taha mingist lapsest
midagi kuulda. Loo peategelane mõtleb välja enamvähem tehnoromantilise skeemi,
kuidas kupeldajale seda lapseootust vajalikuks müüa.
Aga nagu öeldud, tekst on õige
sünge; muuhulgas avaneb seegi põhjus, miks see peategelane sellesse slummi
põgenes äri ajama. Eks lugu ongi selline … tulevikukoledus Hiina oludes (romaan
toimuvatki tehnikaromude prügimäel), kus inimestel pole praegusest roosilisem
elu ega midagi. Jne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar