Imelugu lapsest, kes kasvab üles
vaimude seas ning avastab ühel hetkel … et ta võib ka vaim olla. Või ikka ei
ole? Ühesõnaga, identiteedikriis; seda enam, et vaimude kogukonnal on kätte
jõudnud näguripäevad.
Nimelt on neid vaime kasutatud
(loodud?) turismiatraktsiooniks, aga aastate jooksul on nende populaarsus
hääbunud olematuks ning ükski inimolend neid vaatamas ei käi – mis küll
tähendab seda, et nad ikkagi korraldavad oma traditsioonilisi atraktsioone (nagu
see pealkirjas mainitud vaimude paraad). Aastad mööduvad ja see vaimude (või
vaimust?) laps otsustab laia maailma minna. Ainult et lahkumispäeval hakatakse
korraga seda vaimude linnakut maha kiskuma ning vaimude või vaimudest laps
avastab seda takistades enda kohta midagi uut.
Tõesti, pole just kõvaulme, aga
õnneks ka mitte Cheng Jingbo laadis ulmaulme; pigem võiks kergelt Gaimani „Kalmisturaamatu“
poole kiigata (raamatu ühes essees viidataksegi sellele) … aga hiinalikus
postindustriaalse fantaasia võtmes. Või kuidas?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar