Gaiman jutustab „Lumivalgekese“
loo, kuid igati teistsugusest vaatepunktist ja rohkem ikka täiskasvanutele. On nõiast
võõrasema-kuninganna, on printsess, on prints ja päkapikud … aga maailm kui
õudusunenägu vampiirist, kelleks osutub meie kõigi armastatud, kuid antud juhul seestunud printsess. Kes imeb tühjaks
oma isa (muuhulgas kasutades …), kes napsitab metsarahva kallal … ja prints
valgel hobusel on muinasjutumaailma päästja asemel pigem nekrofiil.
Autor pole läinud lihtsamat teed
ning loo jutustajast võõrasema-kuninganna pole miski inglike, ka tema on …
nojah, selle keskkonna naine. Ta küll valitseb ja kaitseb süllelangenud kuningriiki
(alamad on õnnelikudki, kui vabanevad sellest koletust printsessist), aga
kasutatavad meetodid … nojah, jällegi, kas saab hukka mõista tegelast, kes
käitub vastavalt oma maailma reeglitele ja võimalustele? Võiks süüdimatult teda
nõiaks sõimata, aga nii need asjad seal toimivadki.
Igal juhul, päris lööv muinasjututöötlus,
aga tõesti, pigem ikka täiskasvanud lugejatele.
ulmekirjanduse baas
vahel ma kirjutan
ulmekirjanduse baas
vahel ma kirjutan
Unustamatu jutt.
VastaKustutaMa ei saa oma aju sellest puhtaks ka kaapida, sest hea kirjandus on elus ja jääb pähe kinni, aga see on lisaks hea olemisele nii hirmus ...!
Jutul on ... maitset.
VastaKustuta