
Lugu on jutustatud noore poisi
vaatepunktist, kes siis püüab perega kohaneda uutes oludes. Ühelt poolt tunned
lugejana muidugi kaasa pere kannatustele (sest eks nemadki saavad vastu pead),
kuid teiselt poolt – milline see okupatsioonieelne ühiskond õieti oli? Hurley ei
jutusta seda just puust ja punaselt, nö didaktilist võrdõiguslikkust
jutustades, vaid kuidagi … huvitava kiiksuga. Või noh, kui „huvitav kiiks“
võiks muidugi olla okupeeritud kogukonna kannatuste kirjeldamine; aga samas see
sugudevahetus on huvitav nüke: miks peaks naistest koosneb sõjavägi teisiti
käituma?
Naisede on meestest julmemad, kui nad naiselikkuse minetavad ja meeste rollid üle võtavad. Soovitan veidi tutvuda selle grupi sisuga: https://www.facebook.com/groups/2231896487049802/
VastaKustutaAa.
VastaKustutaSoovitaks siiski see tekst enne läbi lugeda.