Lindholm jutustab noorusliku loo
võlurineiust, kes oma narkarist (endise) sõbra tõttu satub kokku ootamatu nähtusega
– eatu naine (või mis iganes olend see olla võikski), kes sööb mänguasju, mis
seejärel … teda mõneks ajaks noorendavad. Narkarist noormees on kohtu poolt
määratud ühiskondlikule tööle ehk peab pensionäre poodidesse ja koju sõidutama,
aga nüüd on sunnitud selle söödikuga mööda erinevaid odavmüüke tiirutama, kus
naine valib õigeid mänguasju, ning vaatama, mida see naine seejärel … tarbib ja
mis temaga siis … juhtub.
Ainult et nagu narkar avastab
peale ühe tuttava neiu odavmüügi külastamist, siis mänguasjade endine omanik
kaotab seejärel osa mälestustest (selle neiu puhul siis kooliaegse sõpruse
võlurineiu ja selle narkariga). Vastutahtsi asub võlurineiu tegevusse, et see
mänguasja- ja mälestustesööja peatada (kes muuhulgas lubab narkariga koledaid
asju teha, kui see teda enam ei aita). Kõik ei lähe just plaanitult …
Mingil moel päris mõnuga loetav
(või noh, kaasaelamist tekitav; võlurineiu siseelu on päris hea) lugu, ei
tekita kerget või raskemat pettumust nagu on juhtunud mitme teise selle
antoloogia jutu puhul. Ja noh, tasakaal peab olema, ega siis see
mälestusteõgija peatamine polegi nii üheselt võimalik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar