04 märts, 2020

Megan Lindholm - Community Service (The Book of Magic, 2018)


Lindholm jutustab noorusliku loo võlurineiust, kes oma narkarist (endise) sõbra tõttu satub kokku ootamatu nähtusega – eatu naine (või mis iganes olend see olla võikski), kes sööb mänguasju, mis seejärel … teda mõneks ajaks noorendavad. Narkarist noormees on kohtu poolt määratud ühiskondlikule tööle ehk peab pensionäre poodidesse ja koju sõidutama, aga nüüd on sunnitud selle söödikuga mööda erinevaid odavmüüke tiirutama, kus naine valib õigeid mänguasju, ning vaatama, mida see naine seejärel … tarbib ja mis temaga siis … juhtub.

Ainult et nagu narkar avastab peale ühe tuttava neiu odavmüügi külastamist, siis mänguasjade endine omanik kaotab seejärel osa mälestustest (selle neiu puhul siis kooliaegse sõpruse võlurineiu ja selle narkariga). Vastutahtsi asub võlurineiu tegevusse, et see mänguasja- ja mälestustesööja peatada (kes muuhulgas lubab narkariga koledaid asju teha, kui see teda enam ei aita). Kõik ei lähe just plaanitult …

Mingil moel päris mõnuga loetav (või noh, kaasaelamist tekitav; võlurineiu siseelu on päris hea) lugu, ei tekita kerget või raskemat pettumust nagu on juhtunud mitme teise selle antoloogia jutu puhul. Ja noh, tasakaal peab olema, ega siis see mälestusteõgija peatamine polegi nii üheselt võimalik.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar