See raamat pudenes mulle raamatukapist pähe, ei teagi, kuidas ja kust ta sinna üldse sattunud oli. Nikolai Bulgakovist kuulen ka esimest korda, niipalju on öeldud, et tegemist tubli humoristiga, aga eesti keeles ei näi rohkem (raamatuna) avaldatud olevat.
Tegemist on tagasivaatega 50ndate aastate lapsepõlvele ühes Moskva hoovis. Astrid Lindgren olla öelnud oma raamatutest rääkides kuidagi midagi sellist, et tema seisab kirjutades laste õiguste eest, mitte ei aja didaktilist ülalt alla täiskasvanuasja. Minu meelest on sarnast oma noorema mina, ning sellest laienevalt ka laste õiguste eest seismise ja mõistmise vaimu tunda ka selles raamatus. On lapseks olemise pidurdamatut lusti, kirge ja iseenesestmõistetavust, on ka täiskasvanute tobedust, headust ja hirmsust ühekorraga ning on tagasivaatavat tarkust kahte maailma lepitada, meeldetuletust, kui tähtis asi on üks kolisev tõukeratas ja kui rumal on selle peale pepsilt pahaseks saada paljalt seetõttu, et oled ise kaotanud võime tõeliselt vaimustuda jäätisest või šokolaadist või kõigist neist mustmiljonist asjust, mis lapsed tõsiselt elevile võisid ajada, kuid mis täiskasvanu jaoks, hoolimata nii kauaoodatud volist neid kõiki asju omatahtsi saada või teha, on kaotanud suure osa oma särast.
Lisaks on üht-teist humoorikaid või niisama olustikuliselt huvitavaid pildikesi ja juhtumisi ning tegelaskujusid; on ajaloo hõngu - kõik see ühiskorterite ja timurluse värk või keldriasukad, mängud mida mängiti; on ühiskondlikku reaalsust ja inimsuhteid taamal.
Vahelduseks tore lugemine, tekkis kohe tahtmine paremini meeles pidada ja meelde tuletada, et mis tunne oli laps olla. Kuidas see salmike nüüd oligi … “väike väänik, anna asu ...” - küll see Pipi oli nutikas.
Kuigi, siin ma siis nüüd olen, üritan välja mõelda, et kas töölaua kõrval valju mussi saatel tantsu vehkiv mudilane mahub kategooriasse "ja mängimiseks on ju nii vähe aega ja see oli nii põnev, kuidas ma nüüd siis pisuksest lärmi välja ei kannata" või kategooriasse "vaikus majja, lapsed ei lärma kui täiskasvanud inimene tööd teeb ja kanapiss ja muu taoline". Sest, noh, laste õiguste kõrval ei või vist ikkagi täiskasvanute omi ka päriselt ära unustada. Miks kõiksugu õilsad ideed teoorias alati oluliselt selgemad ja lihtsamad on kui praktikas ... ;)
Järgnev tsitaat aga, ma mõtlen, selgitab osaliselt ka näiteks seda, kuidas uudistetööstus töötab. Tegelikult olen ammu täheldanud, et kui mõne täiskasvanu käitumine kummaline või arusaamatu tundub (olgu indiviidi v ühiskonna tasandil), siis piisab sellest, kui mõelda asjaosalised 3-aasasteks või nii ja kohe on pilt palju selgem ... (eneseanalüüsis on see aga suisa kõrgem pilotaaž juba).
Kõige toredam, kõige vaimustavam, kõige magusam asi, mis meie elus ette tuli, oli o o t a m a t u s ü n d m u s.Isa tuli järsku töölt, käes mitte lihtsalt portfell, vaid veel mingi suur karp! Misjaoks karp?! Karbis peab midagi olema?! Ongi! Karbis on TOLMUIMEJA! Nüüd on meil kodus tolmuimeja!Või olime oma protfellid kokku pannud, tükid (mõistlikul määral) selgeks õppinud ja vantsisime nüüd läbi pimeda talvehommiku kooli, juustumaitse suus.Samas jooksis keegi meile ülepeakaela vastu ja karjus:“TUNNID JÄÄVAD ÄRA, KOOLIS LÕI KÜLM KATLA LÕHKI!”Ise vaimustusest kõhuli kukkumas...See juba oli midagi!!Või tuli keegi ja ütles:“SELLEL VEERANDIL KÄSTI TÄITEKAD KAASA VÕTTA. HAKKAME TÄITEKATEGA KIRJUTAMA!”Ega midagi!Kord, kui päike paistis ja juhtus olema pühapäeva ja kõik olid kodus, ärkasin ma üles ja kuulsin teisel pool ust tasast juttu – teised mõtlesid, et ma magan – ning tegin ülevoolavast heameelest niimoodi. Paning end hiirvaikselt riidesse, lükkasin akna lahti, hüppasin meie kõrgelt esimeselt korruselt alla ja lendasin üle keldriaugu aeda. Jooksin ringiga tagasi ja andsin kella!Nemad tegid lahti, aga mina tulin väljast ega maganudki! Ilmatu vahva!Kui on ootamatuid sündmusi ja miski läheb teisiti kui ette nähtud, siis purskuks nagu elu allmaanire pinnale. Ja kohe on, millest rääkida. (lk 27-28)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar