Autor võtab ette posthumaanse
teema, aga seda vähe bioloogilises võtmes – mis oleks, kui uute teadmiste najal
saaks inimesi modifitseerida, õigemini küll üles ehitada inimlaadne olend.
Loo peategelane on neiu, kes
varem teenis raha gladiaatorina: uus tehnika võimaldab ehitada tehisolendeid …
mida siis kasutatakse veidi erinevalt algsest eesmärgist – nii luuakse võikaid
ja veidraid koletisi, mis saadetakse gladiaatorite vastu võitlema. Peale mitmeid
ränki vigastusi ja surmakogemusi tehakse sellest neiust … bioloogilises mõttes
midagi õige uut. Aga kui need gladiaatorite võitlused lõplikult keelatakse ja
neiu valmistanud labor koos inimestega sõelapõhjaks lastakse (vajalik
informatsioon muidugi omastatakse), tekib neiul palav kättemaksusoov: „sest me
kõik oleme loomad“.
Õieti pole sel jutul
posthumaansusega suuremat pistmist, pigem võiks mõelda postfrankensteinlikule
töötlemisele. Autor pakub huvitava visiooni, aga see loo sütik jääb veidi
lihtsakoeliseks ja no näiteks viide Saddam Husseinile paneb natuke kukalt
kratsima. Igal juhul, minu esimene kokkupuude Hamiltoni loomega, palju õnne ja
tervist meile kõigile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar