Ed McDonald – Crowfall (2020)

„Varesemärgi“ triloogia pole leidnud märkimist ei tähtsamatel ulmelehtedel ega eesti ulmefännidelt; igal juhul on see minu jaoks üks mõnusamaid nö tundmatu ulme lugemiskogemusi (muidugi, „tundmatu“ on suhteline, kuivõrd väljaandjaks on üpris tuntud kirjastus ning minu loetud raamatu puhul on tegu teise trükiga). Igal juhul, kui soovid kogeda üht õige sünkjat fantaasiat, milles veerand aega ei kulu üleüldisele teravmeelitsemisele (aga Abercrombie meeldib mulle ka!), siis soovitaks selle „Raven’s Mark“ triloogiaga hambaid teritada.

Kolmas raamat jätkab eelnevate joont – varasemate osade ebaõnnestumised ja õnnestumised juhivad üha sügavamale sohu ning seekord on Ryhalt Galharrow vastas nii vanad pahalased kui ka uued jõud ning inimkonnal on väga närused väljavaated tuleviku suhtes: kas langeda Süvakuningate meelevalda või siis viia ellu Nimetute plaanid Süvakuningate peatamiseks … aga sellega kaasnevad Nimetute võimumängud viivad enamvähem nende maailma hävinemiseni. Ehk siis valikuks on kas vägivaldne häving või siis häving koos ökokatastroofiga.

Ent Ryhalt ja ta kaaslased on sellele õudusele juba aastaid vasturohtu otsinud (selle raamatu tegevus on 10 aastat peale „Blackwing“ ja 6 aastat peale „Ravencry“ romaanide juhtunust). Nii on Ryhalt elanud pea kuus aastat erakuna Viletsuse tühermaal (sest ta leidis seal ühe ajasõlmes luupiva maja – millest kohalikud eluvormid miskipärast eemale hoiavad) ning toitunud sealsest elustikust, mistõttu ta ise on moondumas Viletsuse olendiks – aga seda kõike loodetava lõppmängu nimel (ning selgub, et Viletsus polegi vaid …). Kui Ryhalt naaseb inimeste hulka, tahetakse teda pigem maha lüüa kui kohelda eelmiste sündmuste kangelasena.

Süvakuningate ja Nimetute vastuseis on jõudnud sellisesse punkti, kus üks pahalastest on haaranud võimu teiste omasuguste üle ning ühtlasi leidnud liitlase iidsest ajast – mida eelmise romaani ajal oluliselt nõrgenenud Nimetud püüdsid (niisiis tulutult) takistada. Ryhalti omanik Varesejalg on taas sepistamas relva, millega Süvakuningad tagasi tõugata, ent arvatavasti on tegu veelgi hullema massihävitusega kui see, millega omal ajal Viletsuse tühermaa tekkis.

Ühesõnaga, Ryhalt ja ta vanad kaaslased käivad läbi kõiksugu põrgute ja olendite ning raamatu jooksul arenev konflikt jõuab õige verise lahenduseni.

Hea küll, praegu jätsin paljust olulisest mainimata, igal juhul raamatut lõpetav lahendus mind mõneti üllatas, kuigi eelnev tekst selle õige mitmel puhul viitas – küllap ootasin vähe inimlikumat võimalust. Kuid sellest hoolimata tuleb mõnuga tõdeda, et tegu on ootamatult sünge triloogiaga, kus peategelase ja teiste kannatused on õige löövad ning võimuintriigide segapundar parajalt hingetuks võttev. Ehk ellu võib jääda kõiksugu tingimustes, aga võim! See on hoopis tera.

Omal moel harjumatu seegi, kuidas autor on lahendanud triloogia sündmuste esitamise – raamatutes toimuv jaguneb kümne aasta peale, mistõttu romaanide sündmuste vahel toimuva saab õige kokkuvõtlikult esitada ning nii jääb ära kõiksugu pastoraalsed vaated tegelaste igikestvale moraalsele arengule või allakäigule. Ja noh, koletislikkust on siin tõesti kapaga.

Kui kedagi huvitav niisugune vähe süngem maailm (kuigi siin on ka lembeteemat püsivalt esindatud), siis tõesti soovitaks tuld anda; triloogia avaosa on kohalikes raamatupoodideski allahinnatult kättesaadav.