Kui minu senine kogemus
sünkmorniga (grimdark) seostub eelkõige Abercrombie Esimese Seaduse maailmaga
(jajah, muidugi on veel Martin ja Erikson ja Cook ja Lawrence), siis McDonaldi
romaan on tollega võrreldes … õige sünkmorn. Kahe autori erinevus tuleb ehk
sellest, kuidas nad sünkmorni nö positiivsemate hetkedega lahjendavad – kui
Abercrombiel on selleks üsna lõputu killuviskamine, siis McDonald toob sisse nö
tõelise armastuse. Mis on muidugi õige traagiline (sünkmorn, noh). Abercrombie
musta huumoriga elutunnetuse asemel on McDonaldi tegelastel õige kibestunud
ellusuhtumine: elu ja olud on neid järjepanu näkku peksnud (muidugi, eks selles
ole endalgi süüd), aga nad on elus ja füüsiliselt enamvähem ühes tükis
(McDonaldi maailma nohuks on posttraumaatiline stress); ja kui oled jalul,
tuleb unustuseni juua.
„I rose from my seat. I wasn’t dismissed yet, but I hadn’t anything more to say. The Iron Goat waited a few moments before waving me away.
’You’ve fallen a long way,’ he said coldly as I turned the door handle. ’Do you regret your choices, when you’re between bottles?’
’When you realise the mountain you’ve been climbing is just a heap of shit, the fall doesn’t feel so far.’ (lk 102)
Romaan kirjeldab maailma, kus
üleloomulike olendite vahel on jõhker vastuseis – ühel poolel on Süvakuningad
(Deep Kings – miski lovecraftlik allusioon?), teisel pool Nimetud (Nameless).
Süvakuningad on enamvähem sauronlikud jõud, Nimetud midagi Sarumani kanti – aga
selles maailmas puudub Gandalf ja muud päkapikud. Inimsugu on mõlemale
vaenupoolele üheks osaks ressurssidest, ainult et Süvakuningad käsitlevad neid
vähe jõhkramalt; no igatahes Nimetud ei kuluta nende modifitseerimiseks
energiat. Niisiis on inimsugu mestis Nimetutega (no kes ei ole, on langenud
Süvakuningate olenditeks); eks Nimetute puhul tekivad paralleelid Abercrombie
Bayazi ja teiste kõrgemate olenditega (mitmel puhul jääb siiski mulje, et
Süvakuningad on miskid hulga iidsemad olendid).
Süvakuningate ja inimsoo
asustusalade vahel on aastakümneid tagasi tekkinud enamvähem tuumatalves
(vägagi vilkalt) elav tühermaa (Misery), kus tegutsevad õige moondunud ja
jõhkrad jõud (noh, keeruline oleks neid hellitavalt kutsuda Tšernobõli
siilikesteks). See tühermaa tekkis viimasest suurest konfliktist, kus
Süvakuningate mastaapsele rünnakule panid Nimetud viimaks piiri sellega, et
lõhkasid maagilise enamvähem tuumapommi – mis siis pühkis tollelt alalt
viimased märgid sõjategevuses laastatud inimasustusest (ikka kümneid, kui mitte
sadu tuhandeid inimesi sai hukka). See Nimetute lõhkeseadeldis on meie mõistes
tuumaheidutus, mis hoiab oma mõjualas Süvakuningaid tühermaale valgumast.
Aga nagu romaanis selgub, on see
heidutusvahend („Nall’s Engine“) lakanud töötamast – ülimalt kiivalt hoitud
saladus, mida teavad mõned kõrgemad võimukandjad, nende heaks töötavad
teadlased ja Süvakuningate süvaspioonid. Mis oma ülima salapära tõttu meelitab
Süvakuningate hordid ootamatule suurpealetungile, millele pole inimestel
millegagi vastu hakata – kuigi nad teavad, et neil on see Nimetute
lõhkeseadeldis, mis peaks vajadusel taas värdhordid maa pealt pühkima. Mis
tegelikult pole muidugi võimalik. Niisiis rabelevad mõned teadlased selle nimel,
et seadet uurida ja tööle saada, ja teised selle nimel, et kindlalt teada
saada, et Nalli masin on töövõimetu.
McDonald ei hoia värve ega jõudu
kokku, et lugejat lootusetusega maha tampida. Peategelane Gallharrow, Nimetute
paramilitaarse rühmituse Blackwing üks juhte, on aastaid orjanud Varesejala (Crowfoot)
nimelise Nimetu nimel, võidelnud tühermaal Süvakuningate käsilaste ja inimkonna
võimalike reeturitega. Muu maailma jaoks on ta enamvähem tundetu palgasõdurist
monstrum, kellele on oluline vaid teatud kamraadlikkus oma kaaslastega.
Tegelikult on muidugi ta orjastanud Varesejala tahe – mitte et ta omanikku
suurt huvitaks, mida Galharrow ja ta kaaslased peavad läbi elama, mistõttu mees
satub selle romaani käigus õige suurtesse jamadesse. Aga nagu öeldud, on siin
ka armastust (sest Galharrow’l on vägagi salapärane minevik) … aga see on oma
loomult õige aher kiindumus.
„My past was like a cruel grandmother: nasty, lacking in wisdom and better off buried.“ (lk 184)
McDonaldi maailm pole miski
keskaegse või varauusaegne nähtus, nii on kasutusel algelised tulirelvad ning
maagia kasutus on miski segu valgusest ja elektrist (niisiis, uusaegne
nähtus?). Võimusuhted on enamvähem feodaalsed, ainult et nende kõrval asub veel
Nimetute võimuliin, mis inimeste maailmast just suurt ei hooli.
Muidugi, et tegu on triloogia
esimese romaaniga, siis võib vast eeldada, et täielikku apokalüpsist veel ei
juhtu, see jääb … järgmisse romaani. Vahelduseks päris mõnus lugemine – kui
muidugi saab mõnusaks kogemuseks pidada sellist küünilist ja jõhkrat maailma.
„’Can’t say I wanted to go out this way, captain,’ she said. She spat on an expensive book. Something hard and heavy smashed into the door again. The barricade held. ’Always thought I’d die of something stupid, like syphilis or the shits. Or eating bad meat. Normal stuff, stupid stuff, you know what I mean?’ I nodded my agreement. There had always been an out before, always a way we could run for it. I’d abandoned my post in losing situations, or refused to charge into hopeless causes when I had to. That was how I’d stayed alive this long. And now we were going to get our minds prised open by some bastard child because we’ll stopped in the wrong place for the night? Somehow that seemed unfair.“ (lk 38)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar