Raamat on mõeldud ehk nelja- kuni
kaheksaaastastele tütarlastele, ning tutvustab neile ideaalset maailma, kus on
üks tore tütar ning kaks vahvat vanemat; ning kus lukksepast isa peab korraga
hakkama oma viieaastast tütart magama panema ning avastab algul, et see polegi
nii lihtne ülesanne.
Aga kui väljamõeldud lugusid
jutustada, võidad iga naise südame – nii tütre kui ka ema, kes vahel salaja
ukse vahelt kuulab. Tomusk mängib läbi isa suu kõiksugu muinas- ja lastejuttude
narratiive, segades neid nii omavahel kui ka kasvõi olmeliste või päevapoliitiliste
seikadega. Tulemuseks on siis lühisketšid, mis iga kord tütre südame võidavad.
Nagu öeldud, autor loob niimoodi
ideaalse perekonna maailma, mis võib ehk täiskasvanud lugejatele mõjuda vähe
läilalt või ninnunännutavalt, või vastupidi – hõõrub soola haavadele kõigile
neile õnnetuile lapsevanematele, kelle kodus kodus pole just selliseid armsate
lasteraamatute kombel käituvaid imevahvaid eelkooliealisi lapsukesi (jajah,
muidugi on tegelikult iga oma laps see maailma kõige armsam tegelinski 24/7 –
ning kui pole, siis süüdista vaid enese kasvatusmeetodeid).
Nojah, arvatavasti loen sellist
raamatut oma rikutusest lähtuvalt ja kõiksugu ninnunännutav tekst ilma
kiiksudeta (eks Tomusk ironiseerib vahel perevälise argielu üle, aga mitte just
kõige vaimukamalt) mõjub veidi mannetult. Aga noh, kõiksugu muinasjuttude
remiksid on muidugi pea alati mingil moel toredad.
jana märkmed
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar