19 mai, 2020

Andrei Livadnõi – Teine kolonisatsioon (Raevu päevad, 2019)


Kuigi kogumikust napilt üle poole loetud, on hakanud peas käiama mõte, et tegemist on üsna meestekeskse ulmega, kus naissoost tegelased on heal juhul olulised kõrvaltegelased, või siis, noh, kohustuslikud lisandid meestemaailma. Muidugi, selline hinnang tekib angloameerika värskema ulme lugemise põhjal, selge, et siinsed tekstid on pigem sajandivahetuse paiku ilmunud (aga ei … kolm loetud juttu on dateeritud ajavahemikus 2008-2012). Siinne tekst on omamoodi Aadama ja Eeva lugu sõjajärgses maailmas ja noh, Eevaks osutub … järjekordne esemestatud naine, keda päästab tubli mees.

Lugu esitatakse mitmes etapis, erinevate tegelaste kaudu jõutakse viimaks peategelase vaatepunktini, mis on siis vangistatud sõjaväelase oma - kes kuuleb koos kaaslastega alles vanglas krüounest äratatuna, et sõda on juba mõni aeg tagasi lõppenud ning sõjavangi staatusest võib vabaneda sellega, kui mingi planeedile jäänud vastupanukolle vangide abil maha surutakse ning see planeet radiatsioonist ja sõjakolast puhastatakse. Noh, mis vangidel üle jääb, mingigi lootus vabanemisele.

Tekst pole teab mis tippteos, aga samas huviga loetav, ning see loo alguse vaatepunktide vaheldus on hea viis maailma sissejuhatuseks. Ja no Aadam ja Eeva, kah … idealistlik lähenemine.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar