Võtan kõik sarja kolm raamatut korraga käsitlemisele, sest miks ka mitte - ning kuna neelasin nad alla kiiresti, peaaegu ühekorraga, moodustavad nad mu teadvuses pigem "detailierinevustega terviku" kui kolm erinevat romaani.
Erinevusi muidugi on.
Alustades sellest, et esimene osa pendeldab enamiku tekstist mineviku ja tuleviku vahel, teised kaks on aga lineaarsed.
Igal romaanil tundub olevat oma moraalne põhiteema. Esimesel on selleks soovitatav sünnipära määramise hulk inimese (kusjuures enamasti ON juttu inimestest, mis ei ole selle raamatusarja sees iseenesestmõistetav) eluteel.
Teisel rahvusküsimus, kuidas privilegeeritud rahvuste esindajatel on raske kaasa elada mitteprivilegeeritutele ja kuidas erinevad rahvused koos toimida saavad.
Kolmandas tehisintellektide enesemääramisõigus ning selle tahud.
Kolmandas on kõvasti enam huumorit kui teises, teises jälle enam kui esimeses.Iga romaani lugu on iseseisvana loetav, nad on kirjutatud loetavana nii eelnevaga tuttavale kui mittetuttavale.
Sarnasusi muidugi on samuti.
Alustades kõigi kolme romaani peategelasest - ütleme, Breq, kuigi võimalikke nimesid on muidugi veel - kes on 3000 aastat tehisintellekt olnud, ent viimased ümmarguselt 20 on temast alles jäänud vaid üks inimkeha oma kohutavate piirangute ja hädadega. Tema raskused sedavõrd nõrga kehaga toimetulekul on samuti vaikne kõrvalteema läbi kõigi kolme teose.
Breq laulab kogu aeg, tema muusikalembus jookseb pidevalt läbi lugude. Võitlust erinevatel viisidel ning mitmete tegelaste vahelist pinget on kõigis kolmes raamatus ohtralt. Ning et selles oi-kui-kõrgtehnoloogilises lugematutele planeetidele laiali paisatud inimmaailmas on olulisel kohal ka religioon, vaimulikkond ning templi- ning palverituaalid, on meeldivalt järjepidev.
Hästi mõeldud samuti: tõepoolest, inimkond ei ole erinevate uskuteta toime tulnud siiamaani, miks ta siis edaspidi peaks?
Kui juba suuremate ühiskondlike tendentside peale vaadata, teeb mulle vaid rõõmu Radchi suhtumine, mis ei pea sugusid üldse tähtsaks ning nii mehed kui naised kui kõikvõimalikud teised on vabad valima soenguid, riideid, seksuaalpartnereid, ameteid ja eluviise oma suva järgi.Isik on isik, pole oluline, millised genitaalid kehal on.
Kõik kolm on olemuselt seikluslood, kolm erinevat (kuigi üksteisega seotud) seikluslugu, lihtsalt ... muude väärtustega pikitud.
Minu vaate kohaselt ei tasu raamat lugemist, kui neid "muid väärtusi" pole.
Ent kui pole muud peale heade tegelaste ning nutika maailmanägemise, ma ei neela neid teosesid, mekin tasakesi.
Neid kolme neelasin. Päris pagana põnevad!
Mis veel?
Mulle VÄGA meeldis Seivardeni ja Breqi suhete areng (ei, Amaati pärast, see ei ole armulugu!) persgeri tõlgid, kogu selle liigi arvatav mõtlemisviis, Anaander Mianaai idee ja konflikt (kuigi mul tekkis pisut probleeme tõsiasjaga, et phmt sama isik on tuhandeid aastaid elanud, ent ometi mitte rohkem tarkust kogunud) ning raamatute sotsiaalne tundlikkus.
Nendes on juttu Päris Asjadest, mis siis, et seiklusjutu vormis.
Muide, Õiglus, Mõõk ja Halastus on laevade klassid =)
Loteriis varem Õiglusest
Loteriis varem Mõõgast
Loteriis varem Halastusest
Netis on muidugi veel palju kirjutatud, ent kuna enamasti ühest raamatust korraga, ei hakanud neid välja otsima.
Veider, et takkajärgi on sellest triloogiast jäänud parem mulje kui lugemise ajal (vaatasin, et üht osa olin goodreadsis hinnanud kolme punniga).
VastaKustutaSama maailma serval toimub ka "Provenance", ma pole küll selle lugemiseni jõudnud.
Minu jaoks oli põhiline see, kuidas Leckiel on väärtusskaala täiesti paigas - põhiline draama käib selle ymber, millist teeserviisi mingil puhul tuleks kasutada ning lahingud, mida kosmoseulme kirjutajatele muidu väga meeldib kirjeldada, on võrdlemisi teisejärgulised :)
VastaKustutahuvitav.
VastaKustutaMa siiani olin nürilt segaduses ainult, kui inimesed pidasid teejoomisi ja rõhutamata sugusid nende raamatute juures põhiliseks mainimisväärseks aspektiks. Sest noh - minu jaoks on need ainult kultuuuritaust, mis võib ka selliseks minna, vabalt. Et juuakse teed ja tsiviliseeritud inimesed joovad teed ja serviis on tähtis?
Täpselt sama mu arust kui "sõidetakse autodega, normaalsetel inimestel on kõigil load ja auto olgu ilus ja mugav ja kellade ja viledega".
Sellised on selle maailma mängureeglid parasjagu.
Phmt suhtumine nagu minu raamatusse "Lihtsad valikud" - tulid täitsa ametlikus ajakirjanduses arvustused, et ma "lõhun maani maha perekondlikud suhted" ja "täiesti teistsugune ühiskonnakorraldus" - omast arust tegin ainult paar loogilist lüket paari cm võrra. Isegi mitte midagi erilist, natuke nihutasin, sest oleks ju pentsik, kui kõik jääks samamoodi kui praegu, kui nt aastaga 1889 võrreldes on perekonnad nii palju muutunud.
Ja mulle tunduvad Leckie lükked üsna samasugused ja samal tasemel olevat.
Tulles tagasi alguse juurde: aga kui tõesti nii on, kui mina tajun vildakalt ja sina täpsemini, on see päris lahe ju =)
Sa võiks proovida lugeda Yoon Ha Lee triloogiat Hexarchate maailmast; Leckie on päris hea sissejuhatus - küllap seetõttu olengi hakanud seda takkajärgi kõrgemalt hindama.
VastaKustutaMa olen paadunud teejoodik, praegugi (õhtul kl 10) on kruus ees, ilmselt seepärast see teema mu jaoks nii oluline tundubki :) Aga samas on see ehk siiski mingit laadi "realismi" suurendav võte (mingis sellises tähenduses, millest Jack möödunud suvel Estconil rääkis) - mulle näiteks lugejana mõjub see tõesti palju veenvamalt kui mingid lõputud lahingute ja relvastuse kirjeldused, nii nagu mõjuvad veenvalt "Švejk" (kus põhiteemaks on õgimine) ja "Catch-22" (viimane peaks muide vist kunagi lähitulevikus lõpuks eesti keelde ka jõudma), samas kui... tegelt ei tule praegu ühtki negatiivset näidet pähe. Äkki keegi oskab aidata?
VastaKustuta