Veider machofantasy laadis lugu
surematute ühiskonnast, kus teravamate elamustega on kriis, aga samas hingehädadki
vaevavad. Sa võid ju lõputult tappa ja kõiksugu naisi jõhkralt keppida, aga eks
mingi aja pärast puudub sellest erutavus; või noh, kuivõrd tapmine ja
vägistamine võib kellegi jaoks üldse erutavaks osutuda.
Aga siis pakutakse loo
peategelasele – sealse ühiskonna ühele võimsamale machole – üht kihlvedu, mille
võiduks on siis … No eks omamoodi humoorikas seegi, et kihlvedu lahendatakse
piljardipartiidega (ja eks kiidega saab ka uhkelt rahvale esineda).
Tekst on kuidagi lamedalt või
üheülbaliselt teostatud (muidugi, tegu ongi lühijutuga). Hea küll, kõike seda
mõttetut vägivalda ja piinamist võib pidada surematuse pohmeluseks, aga kuidagi
… lapsik või nii, või siis poosetamine. Ja viis, kuidas peategelane võtab naisi
ja rahuldab ennast, nooojah. Eks teksti on ka freudistlikke hõllandusi sisse
pandud – kasvõi see madonna ja hoora teema, aga no ikkagi … vähe totter tekst,
pole just michaelrfletcherlikku nihilismi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar