Anekdootlik lugu maailmast, kus
poliitkorrektsus on elunormiks – see on tänapäeva inimesele muidugi kujuteldamatult
õudne, et sugu on enamvähem tähtsuse kaotanud (mõelda vaid, peategelase
vanemateks oli kaks isa!), et teistsuguseid tuleb nimetada võimalikult
neutraalsete nimedega ja seksism on vaat et vangilaagriga karistatav.
Mõskvas aetakse taga jubedat
koletist, kes korraga ilmub välja peategelase korteris – seal hakkab koletis
tutvustama endisaegse eluolu mõnusid. Peategelane sulab („no tõesti, ma olen
tegelikult …“) aga teatud piirini.
Tõeline hihihii ja hahahaa neile
lugejatele, kes hindavad vanamoodsat elu ning kellele nüüdse lääneilmse elu
mõned suundumused tunduvad viivat kogu ühiskonda kuhugi sodoomia sohu. Tekst on
muidugi räigelt ülevõlli, aga teadagi, kui juba praegu jalgu mulda ei suru,
siis pole sellest pääsu ega midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar