Bohumil Hrabal – Liiga vali üksindus (2020)

Eks tuleb liituda kiidukooriga, mis on saatnud Hrabali eestikeelse tõlke ilmumist– teos on tõesti vägev kirjanduslik jõuproov, hinges ja üksinduses ja mõttemaailmas ja ühiskonna muutumises. Sest eks raamatute hävitamine on emotsionaalselt võttes valus teema, aga puhtpraktiliselt paratamatu (võib muidugi enam kui kindel olla, et kohalikes vanapaberikonteinerites võib leida igasuguseid pärle – ja milline osa neist üldse tagasi müügile või erakogudesse jõuab?) – kuigi selle raamatu puhul on raamatute hävitamise praktilised põhjused midagi muud kui on kombeks normaalses kapitalistlikus ühiskonnas.

Hrabali hull tegelaskuju on juba selline jändrik, et hoia ja keela, kogemata harituks saav mustatööline koostab esteetilisi paberimassipakke … koos kokkusurutud hiirtega. Iseseenesest kirjeldab autor seda mudelit, mis mõneski kirjandusteoses toidab lugejate nostalgiaunelmaid: vanasti oli muru rohelisem. Nii on tegelase jaoks vanasti rohi rohelisem (kuidas küll noor Kant vms maailma(tunnetust) kirjeldab, eksole), nii on vast meie jaoks ka selle lühiromaani maailm hulga rohelisema muruga – olenemata sellest, et kirjeldatud ajajärk on õige repressiivse ühiskonnakorraldusega. Aga millised sisemised vabadused, eksole (kuniks – aga sellest kohe järgmises lõigus). Selles vast ongi niisuguse realistliku kirjanduse hukutav mõju, et paneb igatsema aegu, mida ei ole ega ka tule sellises vormis; jajah, vastukaaluks võiks muidugi lugeda Kundera tolle ajastu romaane. Aga võibolla ajan udu, millel pole mingit pistmist teiste lugemiskogemusega.

Muidugi, tegelase teekond lõppeb siiski tragöödiaga, allajäämisega ühiskonnale; lõputult ei saa palgal pidada mõttetut Sisyphost, kes pigem takistab oma tuiamisega ühiskondlikku ja tehnoloogilist arengut – niisiis, eelmises lõigus kirjeldatud rohelisem muru on siiski allakäigu kirjeldus. Aga milline kirjeldus, eksole.

„Tajusin, et on tulnud ots väikestele rõõmudele, mis saabuvad väiksesse kogumispunkti leidudena, eksikombel vanapaberi hulka visatud raamatute ja brošüüridena, et see, mida ma näen, on ka hoopis teistmoodi mõtlemine, ja võib-olla võtabki iga tööline ühe raamatu igast trükist omale meeneks koju kaasa ja loeb selle isegi läbi, aga see on ikkagi mu semude pakkijate lõpp, see on ka minu lõpp, sest kõik me vanad pakkijad olime vastu omaenda tahtmist haritud, vastu omaenda tahtmist oli meil kõigil kodus korralik kollektsioon raamatutest, mille me kogumispunktist olime leidnu, ja kõik me lugesime neid raamatuid õndsas lootuses, et ükskord loeme neist midagi, mis meid kvalitatiivselt muudab. Aga kõige rängema hoobi andis mulle see, kui ma nägin, kuidas need noored töölised täiesti häbitult joovad piima ja limonaadi, jalad harkis, üks käsi puusas, joovad himuga otse pudelist, ja siis oli mulle selge, et vanadel aegadel on ots peal, et on lõppenud ajajärk, kui tööline põlvili, sõrmede ja pihkudega tunnetas oma makulatuuri, nagu maadleks sellega kui mees mehega ja paneks selle selili, nii oli iga vana tüüpi tööline tööst tapetud ja muserdatud, sest pidi laskma tööl omale naha vahele pugeda. Aga siin oli alanud uus aeg uute tööliste ja uute töövõtetega, uus epohh, kui töö ajal juuakse piika, kuigi igaüks teab, et isegi lehm pigem kõngeb janusse, kui et joob piima.“ (lk 51-52)